Vaata endasse: oled äkki ka sina krooniliselt väsinud perfektsionist?
„Olen nii väsinud!”
Kroonilise väsimuse sündroom on diagnoos, mida on tunnustanud kogu maailm. Seda nimetatakse isegi „XXI sajandi diivanikatkuks“. Meedikud otsivad selle haiguse bioloogilist, viiruslikku olemust. Kuni aga pole tõendeid selle kohta, et haigus on somaatiline, tasuks mõelda, milline meie käitumine viib meid sellisesse seisundisse?
Loeb vaid kõrgeim hinne
Kõige huvitavam on see, et ühiskond kiidab heaks teed, mis juhivad kroonilise väsimuse sündroomini. Näiteks püüd täiuslikkuse poole. Inimene arvab, et kui juba teha tööd, siis äärmiselt põhjalikult. Kui õppida, siis vaid parimatele hinnetele, kui koristada kodu, siis nii, et ühtegi tolmukübet ei jääks diivanile.
Selliseid inimesi armastavad ülemused, sest mitte keegi teine ei süüvi nii sügavalt asja sisusse kui just perfektsionistid. Mees on vaimustuses oma naise saledast figuurist, ülimaitsvast lõunast ning hoolitsetud lapsukestest. Sõbrad tunnevad rõõmu, sest selline inimene ei ütle iialgi millestki ära — on alati valmis tulema ja aitama, jättes oma isiklikud asjad tahaplaanile.
Perfektsionistid ei oska oma volitusi teistele delegeerida. Nad on veendunud, et teised teevad tingimata midagi halvemini kui nemad ise.
Teatavasti pole täiuslikkusel piire. Ning perfektsionist pole iialgi rahul iseendaga, sest ta arvab, et alati võib teha midagi paremini. Ent igasugused negatiivsed tunded takistavad energia juurdevoolu. Ning lõppude lõpuks tabab sellist inimest sisemine kurnatus.
Esmapilgul näib, et perfektsionistid mõtlevad vaid teistele või siis sellele, kuidas parimal moel oma kohustusi täita. Sellised altruistid nad kord juba on... Tegelikult pole see midagi muud kui uhkus — vaid mina suudan õigesti teha, vaid mina otsustan, kas see on hea või halb! Selline inimene on krooniliselt väsinud, sest ta ammutab jõudu üksnes iseendast.
On üks mõistujutt kiviraiduritest. Kui ühelt neist küsiti, mida ta teeb, vastas too ärritunult: „Ka sa ei näe või — raiun kivi. Mul on kõige raskem ja tänamatum töö!“. Kui sama küsimus esitati teisele, vastas too rõõmsalt: „Ma ehitan templit. Ma olen kõige õnnelikum inimene maa peal!“
Kui üritada selle jutu põhjal küsida perfektsionistist kiviraidurilt, mida ta teeb, oleks vastus ilmselt järgmine: „Ma ehitan templit, mis peab olema kõige kõrgem ja kõige ilusam. Olen sunnitud kõik ise tegema, sest teised võivad töö ära rikkuda“.
On selge, et vaid teine kiviraidur suhtus õigesti oma kohustusse. Ta oli veendunud, et tehes mingit tööd, täidab ta oma kutsumust — vastavalt jõule, mis talle antud on. Võimalik, et ka see kiviraidur tundis väsimust. Ent tal oli sellest lihtne vabaneda, ta lihtsalt puhkas.
Võrdlusmoment
Veel üks iseloomujoon, mis viib kroonilise väsimuseni, on kadedus. Seejuures tunnistatakse seda haruharva. Inimene tunnetab kadedust kui soovi olla teistega võrdväärne.
Võrreldes ennast kellegi teisega, tajume pidevalt negatiivseid tundeid: temal on, mul ei ole. Energeetiline kadedus võtab meilt jõu. Alati on kõrval inimesi, kes on rikkamad, ilusamad, saledamad, edukamad abielus või karjääriredelil. Sellesse tuleb aga üritada rahulikult suhtuda.
Kadestades näeme vaid kadestatavate elu ühte osa. Supermodell liigub poodiumil kaunite rõivastega, teda pildistatakse ning tal on hulgaliselt austajaid. Aga me ei võta arvesse, et pideva nälja ja karmide dieetidega on see kaunitar oma tervise rikkunud. Ning pärast lühikest karjääri ootab teda täielik tundmatus. Reeglina tulevad tütarlapsed väga vara sellesse ärisse ja ei jõua omandada haridust ega ka eriala.
Muide, võrrelda ennast nendega, kes halvemini elavad, on samuti kahjulik. Vahel öeldakse: „Kui sul on halb, leia see, kellel on veel halvem“. Ent tavaliselt ei lisa see optimismi. Sageli, vaadates eluheidikuid, ei tee see inimest just rõõmsamaks, et temal on kodu olemas. Ta mõtleb hoopis sellele, et ükskord võib ka tema oma kodu kaotada. Parem on rahulikult vaadata olukorrale, milles just hetkel oled ning olla tänulik selle eest, et see õpetab sulle midagi.
Öelge mulle „aitäh“
Tänulikkus! Inimene kaotab mõttetult jõudu, kui ootab pidevalt teiste hinnangut oma tegevuse kohta. Ta tahaks, et igat tema sammu kiidetakse heaks. Selle tulemusel kulub lõviosa tema energiast mitte tööle, vaid teiste jälgimisele, et kuidas nad suhtuvad sellesse, mida ta teeb.
On inimesi, kes peavad pidevalt arvet, kas neile nende töö eest on ikka piisavalt makstud? Nende sees töötab katkematult omalaadne kalkulaator. Ning reeglina näitab see alati miinust. „Tegin seda ja seda. Mis ma aga vastu sain? Kas keegi on aitäh öelnud?“ Nii asuvad nad oma energiat kokku hoidma, mis omakorda mõjub üsnagi väsitavalt.
See, kes säästab pidevalt oma energiat, üritades „jõudusid kokku hoida“, väsib rohkem kui see, kes seda kulutab.
Eriti palju jõudu kulutatakse arutluse peale, kes, kellele, midagi ütles ning mis meist edasi saab. Selline „suur töö“ kulutab nii palju energiat, et seda ei jätku enam mitte millegi muu peale.
Tuleb lõpetada osalemine arutlustes: „Mis meist saab?“ Tuleb olla elule tänulik, et on olemas töö ja on olemas palk. Paljudel pole sedagi.
Allikas: Ženskoje Zdorovje, juuli-august 2016
