Vähiravifond selgitab: kui suur osa annetustest läheb fondi enda töötajate taskusse?
Eile arutlesime ühel Facebooki seinal kaasa noore ajukasvajaga naise ravivõimaluste üle kui ootamatult tõstis üks kommentaator hoopis küsimuse, kui palju me vähiravifondis annetustest "endale palka maksame", kirjutab Kingitud Elu oma Facebooki lehel.
“Palju te ise tasku panete?“ — see on küsimus, mida aeg ajalt ikka kuuleme. Sageli laetult suure eelarvamusliku skepsisega, teinekord aga siirast huvist.
Vähiravifondi kulud ei ole kunagi olnud mingi saladus. Läbipaistvus on meie tegevuse vundament ning küsimused fondi rahakasutuse kohta alati teretulnud.
Läinud aasta numbrid on veel kokku löömisel, kuid 2017.aasta majandusaasta aruanne on fondi kodulehel kõigile avalik.
Sealt võib lugeda, et vähiravifond kogus 2017.aastal tulusid 1,77 miljonit eurot, meil on üks palgaline töötaja (tegevjuht Katrin Kuusemäe) ning meie tööjõukulud olid 46 000 eurot aastas.
46 000 eurost peaaegu pool läks palgamaksudena (tulumaks, sotsmaks jt) riigile ning järgi jäi pisut üle 2000 euro kuus. See ongi Eesti suurimas heategevusfondis peaaegu kõigega tegeleva inimese netopalk. Nõukogu valis Katrini välja 2017.aastal avaliku konkursi tulemusel 27 kandidaadi seast.
Toivo Tänavsuu on fondi juhatuse liige (mitte nõukogu liige), tegeleb peamiselt teavituse ja seadusest tulenevate ülesannetega ning igakuiselt fondist töötasu ei saa.
Tegevjuhi võtab tööle ja tema palgatingimused määrab fondi nõukogu, kuhu kuuluvad kaheksa inimest (neist viis tipponkoloogid neljast erinevast Eesti haiglast).
2017.aastal kulus vähiravifondil 3,4 protsenti annetustest kõikide meie tegevuskulude (palgakulud, reklaamikulud, trükikulud jm) katteks. 96,6 protsenti kõikidest annetustest läks otse raviarvete tasumiseks, kusjuures nendegi üle olime ravimifirmadega kaubelnud nii palju kui võimalik.
Teada on, et 2018.aastal kukkusid fondi tegevuskulud tasemele umbes 2,5 protsenti kõikidest annetustest. Sellisel juhul läks mullu abivajajate aitamiseks 97,5 protsenti annetustest.
Vähiravifondi palgaküsimuse tõstatanud kommentaator leidis, et meil peaks häbi olema. Aga meil ei ole. Tegemist on suure, miljonitesse eurodesse ulatuva mahuga fondiga, kus tuleb iga päev tegeleda elu ja surma küsimustega. On vaja paindlikkust ja pingetaluvust. Sellise töö eest maksame väärikat palka. Loodame, et keegi päris tasuta ja ainult heast tahtest täiskohaga ei tööta.
