Väikefirma juht: noorte palgasoovid on utoopilised! Ja töö tegemise asemel rüübatakse kolmeeurost kohvi ning tiksutakse Instagramis
Kirjutama ajendas ettevõtja Indrek Kasela intervjuu Rahageeniuses, kus ta rääkis, et Eesti inimene peaks hinnatõusuga rohkem tegelema. "Tulge mõistusele, jätke see kahe-poole ja kolmeeuroste kohvide joomine ära. See ei ole normaalne. Me peaksime võitlema hinnatõusuga rohkem." Ärileht refereeris seda ja lugesin kommentaare. See pani ikka pead raputama. Põhiseisukoht oli, et Kasela on ülbe rikkur, kel pole õrna aimugi, kuidas lihtne inimene elab. Viidati, et just taoliste ettevõtjate pärast palgad ei tõuse, mis on ebaõiglane.
Fookus läks täiesti kõrvale. Nii nagu viimasel ajal tihti. Mul on mehega firma, mis tegeleb kujundus- ja trükiteenustega (visiitkaardid, reklaamplakatid, logod jms). Viimastel aastatel on kõik nii kiiresti muutunud. Pärast masu inimesed hindasid võimalust tööl käia, tasud hakkasid tasapisi tõusma. Ent nüüd - ka meie valdkonnas on see kohati tobe. Otsisime hiljuti uut kujundajat. CV-sid tuli, aga inimestega kokku saades pidin järjepanu pettuma. Paljud võiks kokku võtta: circa 25-aastane, uhke ülikoolidiplom taskus, reaalset tööd pole eriti teinud. Ka erasektoris eeldatakse, et puhkust peaks olema 35 ja palk... Noo, küsitakse julgelt 2000 bruto, vähemalt. Olen selgitanud, et ka selles vallas ei ole vähemasti alustaval inimesel nii suured palganumbrid. Aga ei, see ei loe. Eelmine kevad võtsime ühe noore, kes tundus särasilmne. Küsis enam-vähem mõistlikku palka. Samas juba kaks kuud hiljem teatas, et tahab palgatõusu. Katseaja järel loobusime temast. Ta oligi seda tüüpi, et ujus 10-11 paiku vaikselt kohale, kohvitops ühes käes ja nutitelefon teises. Kui juhtusin tema töölauast mööda kõndima, siis polnud kohvipaksu vajagi, et ennustada, mis ta teeb - Instagram oli ta lemmik.
Olen mõelnud, et huvitav, kas mõtlen üle. Või ehk meie töövaldkonnas erandlikult palgad metsikult tõusnud ja 20ndates noored arvavad töökogemust omamata, et on eksperdid. Selgub, et see üleüldine trend. Meediastki võib lugeda, kuidas teenindavas sektoris töökäsi puudu. Mõistan, et seal tõesti on palgad liiga väikesed, aga siin on küsimus ka võimalustes. Endal üks tuttav peab kohvikut ja on hädas sellega, et plussi jääda. Palgad, koha rent ja tooraine: see pole odav. Ka maksusüsteem ei aita kuidagi kaasa, et ettevõtja saaks areneda ja majandusse panustada. Peost suhu elu. Mehe noorem vend töötab reklaamibüroos ja ütles, et neil on seal kui lihaturg. Konkurendid teevad pidevalt pakkumisi, et keegi üle osta. Kokkuvõttes tähendavad need üleostmised firmadele seda, et töötajate arvu tuleb vähendada, sest pole ju leitud rahapada, lihtsalt ollakse sunnitud mõnedele töötajatele ulmepalka maksma.
Olukord on veidi hirmuäratav, sest lõputult ka nii ei saa. Nagu näha, kasvatab see ka veel enam palgalõhet. Teenindava sektori palgad jäävad nn kontorirottide omast märgatavalt maha. Mis aga summadesse puutub. Ma olen sedasorti inimene, kes arvutab eurod peas vahel kroonideks. See annab teatud mastaabi ja paneb raha veidi enam hindama. Näiteks keskmine brutopalk oli Eestis teises kvartalis 1321 eurot. See on 20 669 krooni. Pole paha, kui nii mõelda.
