Liivi Laos, kes on ka ise seda kirjeldamatut valu tunda saanud, kui suri tema väike poeg, tunnistab, et kindlasti vajavad vanemad lähedaste tuge, aga neid õigeid sõnu, millega lohutada ja toeks olla, tegelikult ei olegi. “Tihti kardame, et kui meie lähedane on lapse kaotanud, siis ei oska midagi lohutavat öelda või teha. Matuste ajal kallistatakse, ollakse su juures, aga hiljem jäädakse kõrvale, sest ei osata lihtsalt midagi „õiget” öelda. Tegelikult on ausus väga oluline. Mind on aidanud see, kui mu sõber ütlebki, et ma tahaks sind nii hirmsasti lohutada, mul on nii kohutavalt kahju, aga mul pole sõnu ja ma lihtsalt ei oska! Sest ega neid nö õigeid sõnu ei olegi,” selgitab ta.

Väljendid nagu „küll ta nüüd on paremas kohas”, „vähemalt sai ta oma valudest lahti”, „küll te saate sellest üle, teil on ju veel lapsi”, „hakka ometi elama, juba mitu kuud on su lapse surmast möödas” või „kuidas te nüüd ometi hakkama saate?”, võivad küll kõik sisuliselt olla õiged, kuid leinas vanemale võib ükskõik milline sõna või väljend väga haiget teha. Ja mitte ükski sõna tegelikult ei lohuta. Lohutab see, kui näed, et inimene julgeb hoolida ja seda välja näidata. Kõige parem on anda leinajale oma aega.

Jah, leinas inimene tahab vahel olla üksi, aga kui seda üksinda olemist on liiga palju, siis võib see muutuda väga kergesti masenduseks. Tuleb olla kõrval. Mitte anda soovitusi või näpunäiteid, vaid lihtsalt olla. Kuulata. Sest kuigi võib-olla arvatakse, et leinav vanem ei taha oma lapsest rääkida, siis tegelikkuses näeme hoopis vastupidist. Meil ei ole võimalust olla uhked oma lapse uute heade hinnete, sõprade, saavutuste üle või olla õnnelikud, kui lapse planeeritud tulevik tundub olevat suurepärane. Meil ongi ainult mälestused oma lapsest. Tulevikku ju pole.

Tohutult suureks abiks on vanematele see, kui ka keegi teine nende last mäletab. Suuremate laste puhul on leinavatele vanematele suureks toeks lapse sõbrad ja klassi- või kursusekaaslased, kes näiteks külla tulevad, midagi koos teevad ja niimodi last mälestavad. Need koostegemised ei peagi olema midagi tohutult suurt, aga ka pisike tähelepanuavaldus, pisike rituaal, aitab lapse kaotanud vanemaid.

„Me elame nii kaua, kuni meid mäletatakse. Meie lapsed elavad nii kaua, kuni me neid mäletame. Nende teenistustega anname sellele mälestusele ilusa vormi,“ lisas Liivi Laos.

Laupäevasele teenistusele on oodatud kõik lapse kaotanud vanemad ja perekonnaliikmed, lähedased, sõbrad ja kõik, kes soovivad avaldada austust meie hulgast lahkunud lastele. Teenistusel musitseerivad Mari Jürjens, Joel Remmel ning Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkester Rasmus Puuri juhatusel. Vaimulik mõtisklus Meego Remmelilt. Teenistust juhatab vanempastor Siim Teekel.

Vanemate soovi korral on võimalus oma last teenistusel nimeliselt meenutada. Selleks palutakse ühendust võtta info@hingesillad.ee või telefonil 58 58 39 83.