Vanaemad õpetavad: daam ei helista kunagi härrale esimesena!
Argipäeva pärastlõunati kuuleb Vikerraadio saates "Hää takt" aastatetaguseid õpetussõnu vanadest raamatutest. Sel nädalal tuletab vanaemade tarkusi meelde näitleja Ines Aru. Ka iseenesestmõistetavana tunduvad käitumisnormid tööl, kodus ja puhkehetkel võivad saate tegijate arvates vajada meeldetuletamist, liiatigi kui need on juba ammuilma kirja pandud.
Liiklemine (katkend Vadim Jerusalimski 1955. aastal ilmunud raamatust “Autojuhi kõrval”, eetris 21.05)
Liiklemise eeskirjad võime kokku võtta kolme punkti: ettevaatlikkus, ettevaatlikkus ja ettevaatlikkus! Ainult nii võib vältida avariid, mis võib toimuda ju ka mitte teie süü, vaid teise autojuhi kergemeelsuse või hulljulguse tõttu. Kui teie masin on vigastatud, siis pakub asjaolu, et avarii ei toimunud teie süü tõttu, väga nõrka lohutust.
Avariide ja inimestele pealesõitmise võimalus kasvab tublisti möödasõitmisel, sest võivad tekkida igasugused ettenähtamatud olukorrad ootamatul viisil.
Kiilasjääga talvel võib juhtuda tihti, et teie masin teeb ettearvamatu pidurdamise juures täispöörde ja isegi mitu pööret. Selline „valss” lõpeb tavaliselt maanteekraavis. Mõelge, millist ohtu kujutab see nii teile endale kui ka möödasõitjatele.
Külavaheteedel on pärast vihma väga porine, pole midagi. Palun arvestada, et mitte igal pool ei ole teie jaoks tehtud asfaltteid.
Matkamine (katkend Alma-Helene Olev-Milleri 1937. aastal ilmunud “Kodutütre matkaraamatust”, eetris 22.05)
Elulähedane ja õige kodumaatundmine põhineb suuremalt jaolt vaatlusel ja elamustel, mis omandatakse matkates.
Ühte tuleb rännakuil alati meeles pidada: kohalike elanike vastu oldagu viisakas, lahke ja tähelepanelik. Tee juures töötajaile tuleb soovida „jõudu” ja vastutulijat, keda mõeldakse küsitleda, peab tervitama sõbralikult, selgelt ja kõvasti.
Jalamatk on lihtsam kui ühegi teise liigi matka ettevõtmine. Rännata jalgsi läbi suuremad maa-alad on palju kasulikum ja huvitavam kui mõnel liiklusvahendil seda teha. Olgem vaimustatud oma jalgadest, mis on hindamatud, sest nad kannavad meid, kuhu tahame, ega vaja lukkseppa, bensiini ega parandamist. Ega jalad üksi ei liigu, rind sirgub seljakotti kandes, õlad ja turi tugevnevad, kops tuuldub põhjalikult värskes õhus, nahk karastub tuule ja päikse käes.
Noormeeste tutvumine daamidega (katkend Rasmus Kangro-Poole ja Henno Rahamägi 1932. aastal ilmunud raamatust “Moodsa elu leksikon”, eetris 23.05)
Et daame võida lähemalt panna tähele ja õppida tundma, peab eeskätt püüdma nendega saada tuttavaks.
Rohkeid võimalusi tutvuste sõlmimiseks daamidega pakub spordielu; kuid säälse läbikäimise kerge pääliskaudsus, tihti ka asjaolu, et sääl kohatavad daamid kuuluvad samasse seltskonna- või kutseklassi, omavad pahemuse, et noormees laseb minna nagu juhtub, ei püüa meeldida ega tule vallutamismõtteile, mis teda kihutaksid edasi püüdma ja eventuaalselt võiksid soodsal kombel muuta ta käitumist.
Suvitus ja reisud pakuvad juba paremaid võimalusi võõra elemendi tundmaõppimiseks. Sõbralikule tervitusele vastatakse võõrsil hoopis kergemini; üksteist nähakse päevas mõni kord, ulatatakse lahkelt soovitud leht, laenatakse mõni raamat, ollakse abiks mantli äravõtmisel või selgaaitamisel — iseendast vahetatakse seejuures paar sõna ja peagi võiakse mõlempoolt tunda huvi ühise jalutuskäigu vastu.
Härra peab püüdma juba daami esimeste sõnade järele teha kindlaks, milline on ta olemus, et end kohandada sellele ja võida talle meeldida.
Daamide tutvumine noormeestega (katkend Rasmus Kangro-Poole ja Henno Rahamägi 1932. aastal ilmunud raamatust “Moodsa elu leksikon”, eetris 24.05)
Tänapäeva noored neiud vaatavad põlastavalt endisele korrale, kus peretütred ootasid kannatlikult kosilasi või lasksid end välja pakkuda abieluturul.
Seetõttu on muutund seltskondlik läbikäimine vabamaks, neidude võistlus abieluvõimeliste meeste pärast aga teravamaks ja avalikumaks.
Omab daam kena kodu, võib ta härrat kutsuda ka enda poole, kolmandate isikute juuresolekuta loomulikult alles siis, kui vahekord on juba selge ja küllalt lähedane. Pärast seltskonnas koosviibimist võib samuti öelda: “Telefoneerige mulle mõnikord” või muud sarnast. Kunagi ei helista aga daam esimesena, ega muretse ise pääsmeid, et härrat kutsuda teatrisse.
Abiellumisest (katkend Rasmus Kangro-Poole ja Henno Rahamägi 1932. aastal ilmunud raamatust “Moodsa elu leksikon”, eetris 25.05)
Naised, kes tahavad iga hinna eest abielluda, lähevad oma pettekujutlusis ajal enne abiellumist liig kaugele. Nad näitavad huvi vastumeelsete asjade vastu, esinevad tagasihoidlikena, kuid on ehtimishimulised, mängivad vooruslikkust, kuid on rikutud; alati aga õilistab armastus naist ja muudab ta vahest põhjalikult alatiseks.
Naisele lähenev mees tungib seevastu oma erootilistes püüetes hoolimatult edasi; ta varjab, et on abielus, ta läheb kuni pettuse ja roimani, silmapilkugi mõtlemata tagajärgedele. Ta meelitused ja armutõotused on väärtusetud; ta ei usu neid isegi.
Seepärast õpitagu teineteist enne abiellumist põhjalikult tundma!
Armastusega käivad käsikäes rõõm ja mure; kuid pahim on elus siiski üksindus. Ja seepärast valib endale igaüks elukaaslase, kohastab end temale või harjub temaga; see vastastikune kohastumine on elu kauneimaid rõõme. Öeldakse ju, et vanad, õnnelikud abielupaarid muutuvad nii teineteise sarnaseks, et neid väliseltki võiks pidada õeks ja vennaks.
Sel nädalal loeb Vikerraadios aastatetaguseid õpetussõnu, mis tuletavad meile meelde hääd takti, näitleja Ines Aru. Saateid saab järelkuulata siin: http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=391&kid=278. "Hää takt" on Vikerraadio eetris argipäeviti kell 16.45.