Vanemlikust hoolest ilma jäänud laps ei ole leivapäts, mida saab tõsta ühelt riiulilt teisele

 (3)
Kolm küsimust, millele enne lapsendamist vastama pead!

Vanemlikust hoolest ilma jäänud laps ei ole leivapäts, mida saab tõsta ühelt riiulilt teisele
Pilt on illustreeriv.Foto: Panthermedia/Scanpix

Vanemliku hooleta jäänud lapse perre võtmise soovi tekkimise puhul on vaja kindlasti emotsioonide kõrval suuta mõelda läbi oma motiiv: miks ma seda teha tahan. MTÜ Igale Lapsele Pere eestvedaja Jane Snaith räägib lahti, millele mõelda, kui soovid last lapsendada.

„Kui inimene saab vastuse küsimusele, miks ma seda teha tahan, siis lisandub siia juurde veel ka võimalus mõelda teiste lapse peres kasvamise vormide peale — sest lapsendamine ei ole ju ainus vorm, kuidas aidata lapsel, keda me ise pole sünnitanud, meie peres kasvada,” räägib Snaith. „Kahjuks on meie asendushooldus veel lapsesammudest alles-alles välja astumas — et avalikkus teaks rohkem erinevatel põhjustel vanemlikust hoolest ilma jäänud laste vajadustest ning nende abistamise võimalustest. Abistamise all mõtlen siin siis otseselt lapse perekonda võtmist ja lapsele turvalise keskkonna pakkumist.”

Tagasi algusesse — esimene küsimus, millele vastus leida, oleks: “miks”. Teine küsimus, kui esimesele on vastus leitud: “kuidas?”

„Kuidas tähendabki seda — kui meie motiiviks ei ole otseselt võtta laps perekonnaseaduse alusel oma perekonna, suguvõsa ja pärijate ringi täieõiguslikuks liikmeks (lapsendada), on võimalus lapsi võtta ka eestkostele, kus meie vastutus kehtib lapse täisealiseks saamiseni või pakkuda otsese alternatiivina lastekodu ehk asutusepõhisele süsteemile lapsele hoolduspere, kus laps kasvab ajavahemiku, kus ta ei saa elada oma sünnivanematega, siiski toetavas perekeskkonnas. Muidugi näitab kogemus — et ka hooldusperes laps kipub olema pikaajaliselt.

Seotud lood:

Infot erinevate võimaluste kohta peaks saama kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt, aga võib leida ka vabatahtliku või mittetulundusliku selle valdkonna tugiorganisatsiooni ja arutada esiti nende inimestega, milline vorm võiks teile kõige sobilikum olla. Tavaliselt on vastavates MTÜ’des ja nende piirkondlikes üksustes pühendunud inimesed, ise selles valdkonnas suurte kogemustega ja suudavad mõista inimest, kes kasuvanema teekonnale alles astuvad, selle soovi juurteni.”

Kolmas küsimus, mida endale esitada, oleks: “milleks ma valmis olen?”

„See tähendab läbi mõelda oma reaalsed võimalused, vanus, elustandard, harjumused — millest olen lapse nimel valmis loobuma, millest ei ole; lapse vanus, sugu, kui keerulist last oleme valmis abistama ja kõik muu selle ümber seonduv,” selgitab Snaith.

Laps pole leivapäts

Loe veel

„Arvestamata ehk jääbki esmalt see — vanemlikust hoolest ilma jäänud laps ei ole leivapäts, mida saab tõsta ühelt riiulilt teisele, ilma sellega lapse psüühikat mõjutamata,” tõdeb Snaith. „Ainuüksi fakt, et laps on ilma jäänud vanemlikust hoolest ja oma sünnivanematest — tähendab seda, et laps on saanud trauma. Ja siinkohal ei ole vahet, kas lapse kontakt sünnivanemaga on katkenud sünnitusmajas või 13-aastaselt. Trauma on see igal juhul. Ainus vahe on — kui sügav ja kui palju ja kui pikalt me peame tööd tegema selle lapse turvatunde taastamiseks ja täiskasvanute ja maailmaga usalduse taastamiseks.

Tavaliselt ei adu kasuvanem(ad) seda, kui pikk protsess on katki läinud lapse taastumisprotsess. Ja ka seda, et kõike ei olegi võimalik enam taastada kahjuks. Olemata valmis seda teekonda ette võtma, on siin esimene koht, kus tekivad probleemid, kui laps ei vasta pere ootustele nii ruttu kui uued vanemad seda sooviks.

Lapse kiindumushäirest ja aju arengutraumast soovitan väga lugeda raamatutest “Kiindumushäirega laps” ja “Poiss, keda kasvatati nagu koera”.”

Kas väike beebi või juba vanem laps?

„Eelpool juba mainisin, et valik, keda me oleme valmis oma perekonnas kasvatama — tuleb ülejäänud perekonda arvestades, enda elujärje ja vanuse järgi paika panna,” kordab ta. „Kui oleme valmis hooldama last ja aitama kaasa tema turvalisuse taastumisele ja võimalikule lapse naasmisele sünnivanema juurde või uude püsivasse perre edasiminekule, siis võime turvalist peret pakkuda erinevas vanuses lapsele. Kui aga oleme kindlalt otsustanud lapsendada — siis 60-aastasena imik perre lapsendada ei ole kõige parem mõte. See oli nüüd lihtsalt näitena — sest lapsendamise protsessis pööratakse uute vanemate vanusele ka olulist tähelepanu seoses lapse vanusega.”

Lapsendamise puhul siiski määratleb pere esiti ise lapse vanusepiirid ära ja sellega ka arvestatakse abivajava lapse pakkumisel sellesse perre.

„Ilmselgelt lähtutakse pere soovidest — sest perre ei saa paigutada last, kelleks see pere valmis ei ole,” teab Snaith. „Olgu see siis lapsendamise või mingi muu perre paigutamise vormi korral. Lapsendamise puhul ehk on see isegi tundlikum teema — sest enamasti kindla lapsendamise sooviga pere siiski “otsib endale last”. Mina ei näe selles mingit isekat soovi — see on normaalne bioloogiline soov kasvatada last. Ka bioloogilist last planeerides me “tahame ja otsustame lapse saada”. Aga lapsele kodu otsides (peaks) lähtuma esiti lapse vajadustest — vanus, haigused, läbitud trauma jms. Professionaalsemad lastekaitsetöötajad peaks väga palju arvestama ja hindama ka lapse kiindumusajalugu — ehk siis milline lähikontakt ja kas üldse lapsel on olnud — sellest tuleneb väga palju arvestuslikke riske lapse arengus ja pere edasistes väljakutsetes. Kiindumusajaloo teadmine ja selle arvestamine aitab väga palju kaasa erinevate probleemide ja väljakutsete esinemistel lapse kasvades.”

Algus võib olla keeruline

„Taas eespoolkõneldut korrates — kui oleme teadlikud, et lapse turvatunde taastumine ei ole lihtne ega kiire protsess, kui meil on teadmised lapse traumast ja kiindumuse ajaloost — siis on kergem mõista ilmnevaid väljakutseid. Samuti ennetab teadlikkus enesesüüdistuse tekkimist. Aga algus võib ja sageli ongi keeruline — ja enamasti venib see “algus” pikemaks kui me seda ise eeldasime,” tõdeb ta. „Tavaliselt, bioloogilise lapse puhul toimub lapse ja vanema vastastikune “tants”, armastava suhte ja kiindumuse ülekandumine vanemalt lapsele ja laps peegeldab seda. Traumat ja ebaturvalist suhet tunda saanud lapsel seda võimet alguses ei ole. Nii jääb vanemale tema soojuse ja armastuse pakkumine vastuseta ja see ongi väga raske vanemale, sest meil on suur soov lapsega kontakti luua, samuti on meie aju loodud vastastikust suhtlemist nautima.

Siin on üks oluline reegel — mingil juhul ei tohi oma mure- ja raskete mõtete ja tunnetega ÜKSI JÄÄDA! Esiti vaadake üle oma sotsiaalne lähiperekonna võrgustik, kes teile on toeks, edasi leidke endale sobiv tugiorganisatsioon või pideva professionaalse toetuse võimalus. See aitab hoida ennast ja oma emotsioone tasakaalus, sest emotsionaalselt reguleerimata last saab uuesti tasakaalu tuua ainult ise emotsionaalselt reguleeritud lapsevanem.

Ükski inimene ei võtta last perre, eriti kui tegemist on pikaajalise paigutusega, lapsendamise, eestkoste või pikaajalise hooldusega — mõttega, et nad lapse uuesti ära annavad. Soovid, unistused ja tahe on kõigil hea. Aga siis põrkutakse küsimuste, lapse reaktsioonide, käitumisprobleemide, õpiraskute, suhtlemisraskuste vms vastu. Kõik need ja palju muud — kui pere või vanem selleks valmis või sellest teadlik ei ole ega tuge saa — hakkab kogunema ja kuhjuma, mis lõpuks viibki lapse perest uuesti eraldamisele, mis on järjekordne trauma lapsele — aga samamoodi on see väga raske kogemus perele endale, mis jätab jälje mõlemasse osapoolde. Kerge pole see kunagi, aga kui nii juhtub, on läinud olukord nii raskeks, et ka jätkamine ei ole võimalik. Palju tuuakse välja siis avalikkuses süüdistusi — et kuidas nii, sa oma last ju ei anna ära jne — aga sellised ütlejad ei mõista, et väga suur vahe on kasvada ja kasvatada bioloogilist last, kellega on vanemal emaüsast tekkinud kontakt. See, mida tänasel päeval juba laialt tunnistatakse ja teaduslikult levib — ehk siis kiindumuskontakt — on midagi, millel on määrav mõju meie kõikide suhetele elu algusest kuni lõpuni. Katkise lapse hinge parandamine on võimalik, aga siin peab teadma kuidas seda teha — kui teadlikkust ei ole, juhtuvad kahjuks uued lahkumineku tragöödiad.”

Selliste olukordade, kus pere lapse hooldamisega toime ei tule, vältimiseks kasutatakse ametlikult täna nii ettevalmistavat koolitust kui ka pere hindamist ja pereuuringut. „Selline hindamine annab ülevaate pere valmisolekust ja tugevusest. Aga 100% ei ole keegi muidugi kaitstud — sest iga laps on unikaalne, tema läbielamised on unikaalsed ja kuidas pere hakkab selle lapsega tegelema — on ka täiesti pere- ja vanemaspetsiifiline,” teab Snaith „Me ei tea sageli isegi, kui palju me oleme valmis taluma lapse stressi või pingete avaldumist või lapse reaktsioone uuele peresuhtele.”

Erivajadustega lapsi väga lapsendada ei soovita

„Esiti on meie ühiskond veel väga nõrk altruismi väljendama. Ennast täielikult kellegi abistamisele pühenduma ei ole lihtsalt Eesti inimene enamasti valmis, kui just tema maailmavaade seda ei toeta. Teiseks on konkreetselt lapsendamise soov inimestel siiski teisel põhjusel — omada täisväärtusliku perekonna kogemust (ema-isa-lapsed), lapse kasvatamise ja üleskasvamise kogemust. Ja eriti kui peres bioloogilisi lapsi ei ole, on täiesti mõistetav inimeste soov kasvata perekonnas igati tervet last,” tõdeb Jane.

„Mis puudutab hoolduste teisi vorme — siis erivajadustega lapse hooldamine nõuab palju rohkem lisaressursse, ka tehnilisi vahendeid — aga seda meie sotsiaalsüsteem peredele ei paku. Ka otseselt ühel vanemal rahulikult hooldamiseks kodus viimise võimalust ei ole. Sama mure on ka bioloogilise puudega lapse hooldamise puhul — lihtsalt puudub seda toetav sissetulek. Ja lisaks siiski ka püsiva toetuse ja kättesaadava tugisüsteemi puudumine. Ka täiskasvanu on sotsiaalne inimene, vajab pingete talumiseks tuge, teisi inimesi, teenuseid, nö “akude laadimist”, võimalust tegelda oma huvialadega ja suhelda teiste võrdsetega. Ainult nii suudab inimene kanda pidevat kellegi nõrgema toetuse pinget, sealhulgas puudega lapse täiendavaid vajadusi täita.”

Aidata saab eelpooltoodud vajadustele lahenduste leidmise ja teenuste arendamise teel. „Asendushoolduse süsteemi muutmist perekonnas kasvamise toetamisele, vähendades asutusepõhise hooldusele tähelepanu pööramist. Väga suur potentsiaal on mittetulundusühingutes, mida ei kasutata ära,” räägib Snaith. „Tavaliselt ju luuakse mingi ühing või organisatsioon teatud vajaduse toetamiseks või selle märgatavaks tegemiseks. Sinna kogunevad pühendunud inimesed, kelle ressurss ja teadmised ja kogemused annaks palju mingi konkreetse valdkonna jaoks ära teha. Aga tänasel päeval on enamus selliseid potentsiaalseid toetajaid ilma tegevustoeta, püüavad hakkama saada ja ellu jääda — ja nagu inimesegi ellujäämine on primitiivne esmane reaktsioon — siis ka kõik sellised organisatsioonid sageli tegelevadki esmase ellujäämise tagamisega, aga põhitegevuse arendamiseks, mis valdkonnale palju rohkem kasu tooks — ei ole lihtsalt ressurssi, ei rahalist ega ka emotsionaalset.

Hooldus- või eestkostepered

„Lapsendamine on küllaltki teatud ja tuntud ning soov lapsendada on ilmselgelt kordades suurem kui on väikseid peret vajavaid lapsi, just neid, kes oleks ka lapsendamiseks vabad,” teab ta. „Lapsendamise motiiv ongi ju enamasti saada inimlikult mõistetav perekonnana kasvamise kogemus — seega lapsendada soovitakse võimalikult väikest ja tervet last. Lisaks peab korras olema kogu juriidiline pool.

Populaarsemaks võiks saada lapse perekonnas kasvatamine, olgu see siis hooldus- või eestkosteperena. Valmisolek ja mõistmine, et lapse koht ei ole asutuses — peaks saama enam ühiskonnas tavaliseks ja enesestmõistetavaks — nii, et vanematest eraldatud ja sünnipere kaotanud lapse puhul on täiesti loomulik, et teda võtab kasvatada kohe mingi teine perekond. Ainult nii saame me tugevdada ka ühiskonna kõige nõrgemates lülides kasvanud lapsi, kelle eludel siiski veel on potentsiaal võtta teine suund kui nende bioloogilised vanemad seda suutsid pakkuda.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare