Vastlapäeval pöe pead ja kammi mitu korda juukseid

Oodatuim teisipäev aastast on käes ning nüüd on luba vahukoorekukleid ja seajalgu süüa. Liulaskmist ei tohi muidugi unustada. Kuid lina pikkust saab vanarahva sõnul mõõta ka jääpurikate järgi — eriti sellel aastal. Mida aga ennustab vastla-ilm? Ja miks neid juukseid kammima peab?

Vastlapäev kuulub nn. põllupidaja tähtpäevade hulka. Tegemist on liikuva pühaga, st. vastlapäev on alati esimese noorkuu esimesel teisipäeval ja langeb ajavahemikku 8. veebruarist 8.märtsini. Vastlapäeval on veel ka teine nimi — lihaheitepäev, see tähendas suure paastu algust, mis kestis lihavõtteni. Vanal ajal oli paast paratamatu, sest umbes selleks ajaks sai jõulude eel tehtud liha tünnist otsa. Kuna muu liha juba otsas oli, eks sellest tulenebki üks vastlapäeva põhikommetest: seapea- ja jalgade söömine.

Vastlakommetest

• Kuna meie esivanemadki pidasid vastlaid tööde vahepäevaks, siis oli sellel päeval kombeks võtta ette mõni kaugem külaskäik. Mida kaugem siht, seda pikemad linad.
• Kõige tuntum vastlakomme on liulaskmine. Sel päeval kelgutasid kõik, ka täiskasvanud. Lapsed läksid juba varavalges kelkudega liugu laskma. Noortest tüdrukutest ja poistest ei tohtinud keegi saanisõidult puududa, muidu võis linakasv kängu jääda. Kui mäge ei olnud, käidi lihtsalt reega sõitmas. Lina oli vanarahvale tähtis, sest linast sõltus, millised rõivad selga sai. Naised lasid mäest alla, linaseemnekott istumise all. Kellel tuli pikem liug, sellel kasvasid ka pikemad linad, seda pikem linakiud ja seda kvaliteetsemat niiti kanga kudumiseks kedrata sai.

• Vastlapäeval tegeldi palju juustega. Neid tuli sellel päeval kindlasti mitmeid kordi põhjalikult sugeda, et juuksed tugevad kasvaksid. Samal põhjusel käidi ka hobuse saba ja lakka katsumas. Vastlapäeval lõigati juukseid ja kärbiti habet. Vastlapäeval (noores kuus) lõigatud juuksed hakkavat eriti kiiresti kasvama.
• Silmi tuli vastlapäeval üheksa korda pesta. Vanarahvas arvas, et siis ei tule suvel sääsed kallale.
• Vastlapäeval olid keelatud kõik naiste tubased tööd: ketramine, nõelumine, kudumine jmt. Kes keelust üle astus, sel kasvasid närused lambad.
• Mehed viisid vastlapäeval põllule kolm koormat sõnnikut. Arvati, et noorel kuul veetud sõnnik muudab põllu rammusaks.
• Vastlapäeval pidi toit terve päeva laual seisma, sest hea viljasaagi saamiseks tuli sel päeval üheksa korda süüa. Süües ei tohtinud sõrmi lakkuda, sest muidu võis suvel noaga sõrme lõigata.
• Peamine vastlapäeva toit oli herne- või oasupp ja keedetud seajalad. Peale sööki enam tööd ei tehtud. Kontidest tegid poisid vastlavurri. Luusse puuriti kaks auku ja aeti nöör läbi. Järgmisel päeval oli sellega hea tüdrukute nina all vurri keerutada ja neid sel moel kiusata.

• Tüdrukud panid peale sööki paljaksnäritud kondid koera ette. Kelle eest koer kondi esimesena hambusse võttis, see kõige esimesena mehele sai.
• Tänapäeval on vastlakaraski söömise komme asendunud, laste suureks rõõmuks, vahukoorekuklite valmistamise- ja söömisega.
• Vastlakombestiku hulka kuulub ka kada ajamine. Selleks valmistati õlgedest ja kaltsust kuju — kada, mida suure kisaja käraga kaugele metsa aeti ja lõpuks sinna ka unustati. Usuti, et nii aetakse kõik pahad teod, mõtted ja asjad oma elust minema.
• Muhu saarel mängiti vastlapäeval sigade põlluleajamist. Selleks tehti igale lapsele ilusad puusead ja kätte anti kepp, millega pidi “sigu lööma” ja nad merelahele ajama. Kuna palavatel suvepäevadel aeti vabalt põllul jalutavad sead merre jahedust nautima, siis usutigi, et neil lastel, kes talvel asjaga hästi hakkama said, õnnestub töö ka suvel paremini. Pärast mängu jäeti puusead merejääle.
• Lõuna-Eestis oli kombeks vastla- või kirilinnu kottiajamine. Selleks tiriti maja katusele ämbritäis vett ning üks vallatu jäi üleval valvesse. Samal ajal räägiti kergeusklikule, et kotti räästa all avatuna hoides võib kirilinnu või vastla kinni püüda. Jutustaja ise pidi maja taga teesklema linnu või vastla tagaajamist. Sobival hetkel kallati kotihoidjale vesi kaela.
• Pahade vaimude eemaletõrjumisest on võrsunud vastavate maskidega karnevalid, mille järelkajaks on Lääne-Eestis kada ajamine, s.o õlenuku viimine perest perre. Enamasti oli see õlgi täistopitud mehekuju. On arvatud, et kada on varasema metsikukultuse jätkuks. Õlgedest metsik on viidud puuteiba otsa aetuna pimedas metsa ja seotud puulatva. Komme tagas viljaõnne.
• Maagilisi kombeid oli aga muidki. Näiteks tehti linapõllul tuld, kui lina ei tahtnud kasvada. Viidi ka väljale sõnnikut — viljakasvu tagamiseks; käidi võõraid lambaid pügamas — kas lammaste rikkumiseks või kohtuõnne saamiseks; viidi raudesemeid lauda läve alla — karja õnnestumiseks; rakendati esimest korda noori hobuseid või härgi — võtavad kiiresti õppust jne. Lastel lasti tuppa tuua nn linnulaaste, et nad leiaksid suvel palju pesi. Sedasama tehti muudelgi kevadistel pühadel.
• Lääne-Euroopaga sarnane on veel nn lihaeide ringiliikumine ja vastla kottiajamise tava — lapsed käsutati pööninguluugi alla vastelt kotti püüdma ja visati neile ülevalt vett kaela.
• 19. sajandil otsiti mõnel pool teenijaid (ehkki enamasti toimusid teenijate otsimine ja mokalaadad uute abiliste leidmiseks hoopis küünlapäeval). Hoopis olulisem oli, et vastlapäev kuulus nn naistepühade hulka — naised läksid kõrtsi, kuid näiteks külas käimine oli sel päeval keelatud.
• Mäe peal või jääl armastati ka laulda, tuntud on sajatuslaulud, mis lubasid linasid liulaskjale ja takkusid tagant tõukajale.

Vastlapäeval ennustati ilma

• Kui vastlapäeval on sula, tuleb lühike kevad.
• Kui vastlapäeval on külm, tuleb külm kevad.
• Kui vastlapäeval tuiskab, saab palju vilja.
• Pikad jääpurikad vastlapäeval ennustavad pikka lina.
• Vastlapäeval puhuv tugev tuul ennustab rohket viljasaaki.