Tahtejõud on iseenesest võime rahuldust edasi lükata, täpsemalt vältida lühiajalisi kiusatusi saavutamaks pikaajalisi eesmärke. Stanfordi „vahukommi eksperiment” on üks kuulsamaid kiusatuse ja hilisema vaevatasu uuringuid. Nimelt anti katses osalenud lastele võimalus valida kas üks maius kohe või kaks maiust hiljem. Täiskasvanule ehk lihtne katse, ent lastele osutus 15 minutit koos laual lebava vahukommiga tõeliseks katsumuseks. Kuid mis on uuringu puänt — aastaid hiljem tehtud täiendav analüüs näitas, et kiusatusele vastu seista suutnud lapsed osutusid hilisemas elus edukamateks, nende eksamitulemused olid paremad, haridustase kõrgem, kehamassiindeks madalam ja nad suutsid paremini tulla toime stressirikaste olukordadega. Sarnaselt leidsid Pensilvaania Ülikooli teadlased, et enesedistsipliin oli olulisem hilisema akadeemilise edu näitaja kui IQ. Seega tundub tahtejõud olevat ülioluline meie igapäevase elu korraldamises ja eesmärkide saavutamises. Kui aga tahtejõu muskel on kehvake, kas seda saab „tugevamaks” treenida?

Ühes varasemas artiklis olen näidanud, et tahtejõud on nagu muskel, mis pidevast kasutamisest väsib. Seetõttu pole mõtet peale rasket tööpäeva kommiletist väga lähedalt mööda minna, kuna meie võime kiusatusele vastu panna on nõrgendatud. Kuid kõige lihtsam tahtejõu „võimlemise” harjutus on alustada väikestest muudatustest! Mõned uuringud on näidanud, et kui katses osalejad jälgisid kahe nädala jooksul oma rühti või hoidsid hambaharja teises käes, siis paranesid nende enesekontrolli testide tulemused. Seega alusta ka ise tillukestest lubadustest — proovi vältida mõne konkreetse parasiitsõna kasutamist, tõmba igal hommikul vooditekk sirgu või loobu ühest kindlast toitainest. Kui uuringud ei valeta, siis on nendest pisitillukestest muutustest abi ka suuremate probleemide kindlameelsel lahendamisel.

Minnesota Ülikooli teadlane Kathleen Vohs leidis, et tahtejõudu saab suurendada positiivsete mälupiltidega inimeste väärtushinnangutest. Seega naer ja positiivne mõtlemine aitavad paremini toime tulla. Professor Vohsi arvates annavad inimesed sageli kiusatusele järele, kuna nad unustavad hetke probleemide tõttu pika-ajalised eesmärgid ja mälupildid olulistest väärtustest aitavad perspektiivi jälle õigeks seada.

Enamiku kiusatust tekitavate olukordadega oleme tegelikult ise hästi kursis — olgu selleks liitrine jäätisetops, õhtune seebiseriaal, laiskus trenniminemise ees või tüütu aruande edasilükkamine. Siinkohal soovitatakse luua endale konkreetne tegevuskava, et kuidas ma järgmine kord sellise situatsiooni esinemisel käitun?! Ei tasu jätta olukorda juhuse hooleks, vaid koosta täpne plaan. Näiteks — kui lapsed su (järjekordselt!) endast välja viivad, siis mida sa plaanid teha? Hingan 3 korda sügavalt, kükitan lapsega samale tasandile, võtan tal käest kinni ja selgitan vaikse häälega MIKS midagi on vaja teha. Või kui tuleb õhtune kiusatus külmkapist midagi põske pista, siis tõusen püsti, lasen kraanist vett klaasi, joon vett, panen klaasi tagasi ja kõnnin köögist eemale. Kui sellised tegevuskavad on eelnevalt läbi mõeldud, on meil kriitilises situatsioonis enda mõtete ja tegevuste üle lihtsam kontrolli säilitada.

Huvitaval kombel on tahtejõud seotud ka meie füüsiliste võimetega. Magamata või väsinud organism on ahvatlustele kergemini avatud. Kui päeval kipub väsimus peale tulema, on sageli tegemist lihtsa veresuhkru langusega — joo klaas mahla või söö kõrge glükeemilise indeksiga toitaineid ja tahtejõudu tuleb mürinaga juurde! Pea meeles — tahtejõud ei mõjuta mitte ainult meie igapäevaseid tegemisi, vaid määrab suuresti ära selle, KES me ise oleme.  Tugevat tahtejõudu!

Allikas: Ajajuhtimine.ee