
Kui meil oleks ainult rohkem tahtejõudu, siis me korraldaksime oma aega paremini, ei lükkaks asju edasi, sööks tervislikumalt, väldiks kahjulikke harjumusi, käiks trennis ja saavutaks kõikvõimalikke toredaid eesmärke! Kuigi need vahvad tulemused ei sõltu ainult tahtejõust, on viimasel meie kiusatusi täis maailmas siiski oluline roll.
Tahtejõud on iseenesest võime rahuldust edasi lükata, täpsemalt vältida lühiajalisi kiusatusi saavutamaks pikaajalisi eesmärke. Stanfordi „vahukommi eksperiment” on üks kuulsamaid kiusatuse ja hilisema vaevatasu uuringuid. Nimelt anti katses osalenud lastele võimalus valida kas üks maius kohe või kaks maiust hiljem. Täiskasvanule ehk lihtne katse, ent lastele osutus 15 minutit koos laual lebava vahukommiga tõeliseks katsumuseks. Kuid mis on uuringu puänt — aastaid hiljem tehtud täiendav analüüs näitas, et kiusatusele vastu seista suutnud lapsed osutusid hilisemas elus edukamateks, nende eksamitulemused olid paremad, haridustase kõrgem, kehamassiindeks madalam ja nad suutsid paremini tulla toime stressirikaste olukordadega. Sarnaselt leidsid Pensilvaania Ülikooli teadlased, et enesedistsipliin oli olulisem hilisema akadeemilise edu näitaja kui IQ. Seega tundub tahtejõud olevat ülioluline meie igapäevase elu korraldamises ja eesmärkide saavutamises. Kui aga tahtejõu muskel on kehvake, kas seda saab „tugevamaks” treenida?