Minu suurim iluaps: kas see on sinu küüs?

Minul on üks selline lühike jutustus minu siiani kõige piinlikumast iluapsakast umbes 11 aastat tagasi. Kuna omal polnud küüned just kõige ilusamad, katsetasin ma esimest korda kunstküüsi.

Kuna õhtul oli väljaminek, siis sai need selle tarbeks soetatud. Paigaldamisega ja lakkimisega sain kenasti ühele poole, riided valitud ja seljas, make-up ka tehtud, seadsime sammud sõbrannadega kohaliku baari poole.

Õhtu jooksul sain seal tuttavaks ühe huvitava persooniga (meesterahvas) ning ta teretas mind viisakalt kätt andes. Loomulikult andsin kätt vastu. Kuid peale käest lahti laskmist tõstis see meesterahvas oma käe lahtise pihuga mu poole ning küsis: Kas Sinu oma?

Ehk siis peale kättpidi teretamist jäi tema pihku üks minu peale liimitud kunstküüs! Tundsin, kuidas ma näost üleni punaseks valgusin ning põsed tulitama hakkasid, kuna mind valdas kohutav häbitunne. Võtsin sõnagi lausumata selle tema peost ära ning pistsin ülima kiirusega tasku ning viisin ruttu jututeema mujale, mis ka õnnestus, kuna ära see inimene ei läinud. Seega lõpp hea — kõik hea!
Kuid see juhtum jääb mulle elu lõpuni meelde ning  uuele tuttavale või sõbrannale seda rääkides saab ikka palju naerda.