Umbes aasta tagasi avasin töö juures tekstitöötlusprogrammi ja kirjutasin avalduse, paludes mind omal soovil töölt vabastada. Majanduskriis ning sellega seotud masendus ühiskonnas alles kogusid tuure, koondamised alles algasid, kuid mina — palun väga — otsustasin vabatahtlikult töölt lahkuda ja hoopis vanderselliks hakata.
Selle ränduriaasta jooksul olen ringi vaadanud Brasiilias, Boliivias, Argentinas ja Tšiilis. Enamasti üksinda, kaaslaseks vaid 50-liitrine seljakott Tamaara. Üksinda olen avastanud Argentina slummielu, üksinda olen lennanud üle ookeani ja üksinda olen pikutanud Ipanema rannal Rio de Janeiros.
„Küll sa oled ikka julge inimene,“ imetlevad mind paljud, „niimoodi töölt ära tulla ja üksinda seljakotiga Lõuna-Ameerikasse põrutada…“
Tõsi, asjasse süvenemata võib tõesti tunduda, et tegemist on söaka ekstreemspordiga, kuigi tegelikult pole lugu sugugi nii äärmuslik. Kuigi ma pole oma vandersellielu jooksul kohanud ühtegi seljakotirändurist eestlast (ei meest ega naist), olen põrkunud lugematul hulgal naistega, kes nõnda üksinda oma seljakotte ühest hostelist teise tassivad, nautides teele jäävaid vaatamisväärsusi või elu vingerpusse.
Paljud neist on nii umbes 30-aastased, kuid on ka neid, kes juba 50 tuuris ja kel kodus suured lapsed. Kui üksinda reisimisega saavad hakkama lääne-eurooplased, austraallased või ameeriklased, miks peaksid siis Eesti naised kehvemad olema?
Ma olen üsna kindel, et tänapäeval pole enam väga vahet, kas reisida ihuüksi või koos sõpradega. Oma kogemusele toetudes kipun isegi pigem arvama, et üksi on huvitavam kui sõpradega koos. Üksinda olles töötavad meeled teravamalt ning on valmisolek kiirreageerimiseks ohusituatsioonis on kõrgem. Üksinda reisides saab kindel olla aint iseenda peale ja sinu kõige kallim vara on pass, mis on enamasti spetsiaalses vöökotis aluspesu vahele torgatud. Sularaha olen juba ammu harjunud kandma rinnahoidjas ning riskide hajutamiseks ei kanna ma kunagi kaasas enamat kui ühte pangakaarti. Aga hirmu ma ei tunne — häid inimesi on maailmas rohkem kui halbu ning telliskivi võib mulle pähe kukkuda ka Tallinna vanalinnas.
Lisaks on üksinda seiklevad vandersellid altimad uute tutvuste sobitamisel, mis omakorda tähendab ohtralt põnevaid tüüpe erinevatest maailma nurkadest. Hostelite elutubadest leiab alati huvitavaid tegelasi, kellega mõnda aega koos rännata või kogemusi vahetada. Tüüpilised turistilõksud kubisevad minusugustest vandersellidest, kes on valmis üksteist aitama ning jagavad hea meelega infot, kuhu rännata ning millistest paikadest eemale hoida.
Olen mina oma rännuteel kohanud juuditüdrukut, kes rändas kahe aasta jooksul läbi kogu Venemaa ja Hiina, oskamata sõnagi vene või hiina keelt. Olen kohanud capoeira-fännist hollandlannat, kes töötas Peruus tänavalaste kantseldajana. Olen puhunud juttu 18-aastase hollandlannaga, kes rändas üksinda läbi kogu Argentina, tundmata hirmu või meeleheidet, vaid nautides pikalt planeeritud reisi täiel rinnal. Ma ei ütleks, et need naised — või ma ise — erineksid oluliselt mu enda sõpradest-tuttavatest Eestis. Nad on täpselt samasugused naised nagu need, kes igal hommikul sõidavad kontorisse tööle.
Ühe vahega — nad on suutnud end igapäevarutiinist lahti raputada ja minna uudistama, mis toimub mujal maailmas. Aga see ei anna põhjust meiesuguseid vanderselle uue aja kangelasteks tembeldada.
__________________________
Liis Kängsepa sulest ilmus sel nädalal raamat „Mina, Vandersell. Lõuna-Ameerika päevik“, mis räägib noore naise rännakust Lõuna-Ameerikas. Kui ka Sina oled vanderselli-leiba maitsnud, siis pane oma lugu kirja ja saada toimetusse aadressile sahtel@delfi.ee
Parima loo autor saab auhinnaks Vanderselli-raamatu.
Päeval:
Öösel:
