Pireti päevik: liiga palju päevi
Emotsioonidest oli pikka aega pealmine puhas rõõm, kohatieufooriagi.
Kuid nüüd olen pahur, isegi vihane.
See on vaikne viha ja ma podisen nagu puder tulel.
Olen vihane ja pettunud.
Kuid kelle peale ja kelles?
Nädal tagasi jäin ma haigeks. Tõsiselt. Esimesed neli ööpäeva möödusid põhiliselt magades. Söögiisu ei olnud ja kui oligi, siis ei saanud midagi eriti kurgust alla - neelatamine, isegi hingamine oli põrgulikult valus.
Tugevad rohud tõmbasid kriipsu peale mu kehapuhastusekstrakti joomisele ning korrapärasemale toitumisele. Liikumisest või püsti seismisest ma ei räägigi.
Unenäod on haiguse ajal teadagi väga värvikad. Mul olid need osaliselt ka painajalikud. Sest kui sa pidevalt ennast viis numbrit väiksemates rõivastes näed, mõjub see ühel hetkel irvitamisena. Jaburaks teeb aga selle irvituse fakt, et sa ise irvitad. Enese üle. Või noh, vähemalt haigusega võideldes võib see nii tunduda.
Unenägudele andis hoogu ilmselt ka see, et käisin end igal helgemal hetkel kaalumas. Ühel päeval näitas mu senine sõber kaal 79,6 kg. Oh seda rõõmu! Ma olin jälle vähem kui 80.
Järgmisel hommikul olin 300 grammi raskem, kuid siiski oli esimene number 7 ja mitte 8.
Järgmise päeva õhtuks tundsin end juba sedavõrd kindlalt, et avasin arvuti, lugesin kirju ja vaatasin niisama foorumites ringi. Ning siis avastasin end justkui märkamatult guugeldamast. Otsingusõnaks sidrunimahl, vahtrasiirup ja cyenne pipar... Jah, just seesama kooslus, mille tõttu Angelina Jolie hiljuti haiglasse sattus. Ma lausa ahmisin neid lauseid ja õpetusi ja õnnestumislugusid. Hetk hiljem otsisin ma, ikka guugeldades, kõige parema vahtrasiirupi müügikohta ning hinda.
Ah vahet pole, palju see maksab...
Alles siis tabasin end teolt ja küsisin endalt: "MIDA SA TEED?"
"Mida ma siis ikka nii väga teen?"
"Sa oledki lolliks läinud! Sa ju tead, kuidas need asjad mõjuvad?"
"Jah, täpselt nii, nagu mul hetkel vaja on - see segu ajaks mu kiirelt vormi. Mul oleks palju kergem tervislikumalt toituda ning trenni minna. Motivatsioon oleks palju parem. Ja ega ma siis seda kaua ei jooks vaid ainult seni, kuni saan teatud kaaluni."
"Sa oledki hulluks minemas..."
"Ei ole! Miks MINA olen hulluks minemas, kui see ja too teine seda segu joovad ning kilod lähevad nagu niuhti? Ma ei saa kunagi enam saledaks kui ma nüüd midagi ette ei võta. Ja pealegi - loe neid kommentaare siin ja eriti veel foorumis: naisi huvitavad ainult kaalunumbrid! Aga mul ei ole neile neid anda, vähemalt mitte selliseid, mis NEILE SOBIKSID? Ma ei võta ju kolinaga alla. Ja pealegi - ma tunnen end paksuna ja ülimalt inetuna!"
"Kas päriselt tunned ka või?"
"...no siis, kui ma end kenasti korda sätin ja terve olen, siis tunnen end enamasti ikka hästi. Vahel pilte vaadetes on küll piinlik ja piltide pärast tahakski ma palju saledam olla."
"Mina olen su albumist ikka ilusaid pilte ka leidnud. Nii omavahel öeldes - fotograafist sõltub ka palju. Kuid ma leian, et see kuu aega on sulle siiski midagi õpetanud ja andnud. Onju?"
"Oeh, no aga mida? See on mu päevad peapeale keeranud. Ja ma tunnen, et vihkan endisest enam kilosid, kaloreid ja nende lugemist. Ning tunnen, et muutun kibestund mutiks, kes ei näe oma välimuses enam midagi ilusat. Näen ainult oma vigu!"
"Olgu siis nii. Jäägu sulle su teadmine, et oledki vaid käputäis vigu. Et sinus ei ole midagi ilusat. Kui sul peaks mõni parem päev saabuma, anna märku ja ära siis unusta selle projekti plussidele mõtlemast!"
Kuradile, ma ütlen. Räägingi iseendaga.
Eile õhtul sattusin vaatama mingit dieeditohtrite saadet. Nagu minu elust. Vaatasinn, tundsin vastikust ja läksin külmkapi juurde. Avasin selle ja võtsin ülemiselt riiulilt lapsele tehtud sünnipäevatordi, õigemini selle, mis järel oli. Lõikasin kahe inimese jaoks sobiva tüki ja sõin. Lihtsalt sellepärast, et sain jälle süüa. Pärast ligi nädalast eksisteerimist.
Vahukoor, kohupiim, banaanid, virsikud ja biskviitpõhi... Nälg see just polnud. Isu oli aga küll.
Automaatseks söömine ei muutunud, enne sain taldriku kappi tagasi pandud.
Midagi olen siiski õppinud: toitu järele jätma, ennast kuulama, ehk isegi nälga ja isu eristama.
Muide, hommikul kui tordi kapist uuesti leidsin, mõtlesin mida teha.
Keegi teised tordile ei pretendeerinud.
Kas söön ära (vaid seepärast, et mitte minema visata) või lasen halvaks minna (sest siis on kergem minema visata)?
On ikka mõnel dilemmad.
Täna on esimene normaalne päev. Olen söönud ühe banaani, kausikese joogijogurtit ja 1,5 dl täisterahelbeid ning ühe suurema taldriku täie kaerahelbeputru klaasi piimaga. Lisaks peoga ravimeid, üks vitamiin ja vett.
Hea pool haiguses on see, et olen väga palju joonud. Ning teele, morsile ja piimale lisaks joon juba teist päeva kraanivett. Janu sundis ja kohe leidsin enesele ka vastuvõetava variandi: vesi suurde kannu ning paras sorts sidrunimahla veele hulka. See on tõesti hea ja mis peamine - kustutab janu.
Tort, muide, on ikka veel kapis.
P.S. tänu haigusele lükkus nii pikalt edasi ka kolmas arstivisiit. Järgmise nädalani siis.
