Eestis tuntud surmaended

Inimhääled: inimest hüütakse nimepidi, kusjuures hüüdjat ei ole teada.

Koputused, eriti kolm koputust, kusjuures läheduses pole kedagi. Koputused on Eestis levinuim surmaenne. Üks allikas on jutustanud: „Kaks aastat tagasi uppus Moskva lähistel minu õe Salme poeg jões supeldes, saime seda hiljem teada. Aga sel ööl, kui päeval õepoeg uppus, koputati kõvasti meie aknale. Oli ilus vaikne juunikuu öö. Tõusin üles ja läksin aeda vaatama, kes koputas. Ükski koer ei haukunud ja ükski leheke ei liikunud puu otsas, kedagi ei olnud kusagil. Ju Kalle vaim andis enesest märku, et teda ei ole enam. Koputus tähendab alati surma.“

Uksekella- või telefonihelin, vastama minnes ei leita kedagi ega kuulda helistajat.

Seletamatu müra. Laest lubja või seinalt pildi mahakukkumine. Lae peal kõndimise hääl, salapärane lauakolin.

Oluliseks surma saabumise märguandeks on kella seismajäämine.

Unenäod

Tänapäeval levinuim ja inimeste poolt tõsiseltvõetavaim surmaennete rühm. Ilmastikunähtused ennustavad surma, surm ilma. Unenägude surmaended on järgmised.

Igapäevased tööd: maakündmine, kraavikaevamine, viljalõikus, uute hoonete ehitus, toa- ja pesupesemine, lehmalüpsmine, puu raiumine või kandmine.

Hääled: unes kellegi hüüdmine või kõnetamine. Eesti rahvausundi järgi ei tohtinud unes hüüdmisele vastata.

Surnu ja sant. Levinud uskumus, et kui surnu annab unenägijale midagi, siis see on hea märk, ja vastupidi. Unes nähtud võõrast peetakse halvaks endeks.

Kristlikud motiivid: kirikuõpetaja unes tähendab surma. Ingel unes ei tähenda head.

Inimese ihuliikmed: juuste lõikamine ja hamba murdumine tähendavad surma. Peakatte kaotamine unes tähendab leina.

Surnuga seotud ended

Kui surnukeha ei kangestu, ennustab see uut surma.

Kui surnu jääb pühapäevaks koju, siis läheb talle keegi järele.

Matusele minnes ei tohi surnule määratud asjad (küünlad, lindid) koju jääda, see ennustab uut surma.

Surnuaiast ei tohi lille noppida.

Allikas: Tiia Ristolainen, „Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis“