Hingedepäeva uskumusi: juuksekarvu ja sõrmeküüsi ei tohi maha visata, nende kaudu saavad kurjad hinged omanikku mõjutada

 (1)

Hingedepäeva uskumusi: juuksekarvu ja sõrmeküüsi ei tohi maha visata, nende kaudu saavad kurjad hinged omanikku mõjutada
Vana surnuaedFoto: Ilmar Saabas

Vanasti elati terve hingedeaja lahkunud lähedaste hingede rütmis, justkui oleks keegi kallis kaugelt pikemaks ajaks külla tulnud. Sellepärast püüti kogu hingedeaja vältel astuda ja kõnelda vaiksemalt kui muidu. Ka kärarikkaid töid ja suurt naeru püüti vältida. Kõik ikka selleks, et nähtamatult pere keskel viibivaid hingi mitte pahandada või ehmatada.

Hingedeajal söödi hingedega ühte toitu, jagati ühist ruumi, käidi mööda ühiseid radu ja hingati ühist õhku.

Kalendris tänasel päeval kirjas olev hingedepäev on meie rahvakalendris üsnagi uus püha ja koondab endasse kõik iidsele hingedeajale iseloomulikud tegevused ning uskumused.

Sauna ja verikäkki

Hingedele köetakse sauna ja kutsutakse siis iga oodatavat nimepidi hüüdes sooja. Hingi toidetakse ja lauale pannakse neile hingedepäevale iseloomulikku toitu, milleks on enamasti igasugused vereroad — verikäkk ja verivorst … aga hingede toidulaual käisid lusikad ikka kummuli.
Reklaam

Ohvriande viiakse nii kadunukeste kalmudele kui ka hiiekohtadesse.

Vanasti oli kombeks ööseks toapõrandale tuhka raputada — sealt oli siis hommikul hea koduskäinuid jalajälgede järgi ära tunda.

Seotud lood:

Tänapäevalgi au see olev ja laiemalt tuntud komme on süüdata hingedepäeva õhtul aknalaudadel küünlad, mis aitavad hingedel läbi ööpimeduse kergemini koduteed leida.

Seda teati aga päris kindlasti, et kui hingedepäeva öösel tuul korstnas ulub, siis hinged nutavad.

Loodeti, et hingedepäeva ilm on vaikne ja udune, siis on hingedel kergem koju tulla … ja ka omastel nende käimist märgata.

Kurjad hinged jahivad juukseid

Heade lähedaste hingede kõrval oli ringi hulkumas ka pahaseid või ka üsna kurje hingi. Sellepärast peeti eriti ohtlikuks hingedepäeval suuremat juukse- või küüntelõikust.

Nimelt usuti, et juustes ja küüntes peitub inimese elujõud, mille abil võisid hinged omale uue tulemise tekitada või juusteomaniku pihta veel midagi hullemat korda saata.

Loe veel

Seepärast püüti isegi kõik kammimisel maha pudenenud juuksekarvad või ka kogemata murdunud küüneotsad kokku koguda ja ära põletada.

Samasugune elujõudu kandev võim on inimese verel. Kui keegi juhtus end hingedeajal vigastama, siis oli tarvilik iga väiksemgi verepiisk kokku koguda ja haav hoolega ära puhastada.

Et aga verelõhn kurje vaime ligi ei meelitaks, selleks pidi toad ja hooned, kus vigastatu liikus, tugevalõhnalise taimevihaga hoolega ära suitsutama — suitsutamisvihta pandi teiste taimede seas näiteks piparmünti ja lavendlit.

Hingesandid

Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid ehk hingeleiba.

Lapsed käisid perest perre lauldes ja kakku paludes. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse.

Meile on tuttavad mardi- ja kadrisandid, kuid vähemalt Mulgimaal on nähtud ka hingesante.

Need käisid õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Kuigi nad ande ei palunud, anti neile igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid.

Mis on hing?

Hing tähendab rahvausundis elualget inimeses, loomades ja muus looduses. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes.

Hingekujutelmaga kuuluvad kokku vari, hingamine ja nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel.

Hinge sisaldavaid kehaosi, nagu juukseid, küüsi, verd, ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu.

Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.

Hing võis kujutluste kohaselt kehast magamise, haiguse, minestuse ajal lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, tuulispasa, luupainaja, virmaliste või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul.

Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene “heidab hinge”).

Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel — käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena.

Mihklipäevast mardipäevani?

Hingedeaja kestuse kohta on erinevaid arvamusi — mõnel pool kestab see mihklipäevast mardipäevani, mõnel pool on lõpuajaks peetud hingedepäeva.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana, kuid eestlastel jäi see hingedeaja sisse ja tema tähistamine hingedeaja varju.

Teadaolevalt sätestas kõikide hingede päeva esimesena Cluny kloostri abt Odilo 998. aastal Prantsusmaal.

Esivanemate hingede mälestamine oli kombeks paljude Euroopa rahvaste seas ning katolik kirik valas rahvapärase püha kiriklikku vormi. Kalendrisse kinnitati 2. november kui kõikide puhastustules viibivate hingede päev.

Pühakutepäev

Kõigi pühakute ehk pühade meeste päev tekkis kui kristlike märtrite ehk veretunnistajate mälestuspäev. Meie rahvakalendris pühakutepäeva ei tunta, kuid Euroopas ületas see päev populaarsuselt hingedepäeva.

Laiemalt hakati kristlikus maailmas kõikide pühade päeva pidama 4. sajandil, kuid konkreetse aja, 1. novembri määras siiski alles paavst Gregorius III. Karl Suure Frangi keisriks saades (800. aastal) hakati püha tähistama suurejooneliste ettevõtmistega.

Mitmes riigis, sealhulgas näiteks Soomes, on kõigi pühakute mälestuspäev novembri esimesel nädalal ka riigipüha.

Hingedeaja sõnum tänapäeval

Sellel nukral, kuid ilusal ajal võiks hetkeks peatuda ja väljuda oma tempoka argipäeva piiridest. See on hea aeg mõtisklemaks teemadel nagu usk, lootus ja armastus.

Süüdake küünlad, nautige vaikust ja rahu enda ümber, kuulake head muusikat ja külastage häid sõpru, keda ammu näinud ei ole.

Käige lähedaste haudadel ja meenutage inimesi, kes meie hulgast on lahkunud.

Üks aasta on peatselt mööda saamas, leidke see aeg iseendaga olemiseks, et viivuks tagasi vaadata ja veenduda, et olete õigel teel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare