Lähedased suhtlevad meiega ka pärast surma
Aastaid tagasi suri mu vanatädi. Enne surma oli ta pikalt haiglas, kus jõudsin teda külastada üheainsa korra. Enne surma tahtis ta väga mind veel näha, aga mina lükkasin külaskäiku aina edasi, kuni jäingi hiljaks. Ta oli minu jaoks üks väga kallis inimene ja tundsin end väga halvasti, et ei läinud teda õigel ajal vaatama. Paar päeva pärast matuseid nägin unes, et kohtusin temaga kusagil tee peal, ümberringi oli mingi veider hall tühjus. Igatahes ütles ta mulle järgmised sõnad: "Ära sa minu pärast muretse, mul on kõik hästi. Siin on mul hea rahulik olla." Võib-olla oli see uni minu süümepiinadest esile kutsutud, aga hommikul ärkasin palju kergema südamega. Ärgates oli mul niisugune tunne, nagu oleks ma temaga reaalselt kohtunud...
***
Paljud usuvad, et surnud inimese hing püsib veel mõnda aega oma lähedaste kõrval ning see on aeg, mil temaga saab ka suhelda. Unes ilmumise kohta räägitakse, et kui näed kadunut unes ning hiljem mäletad, millest rääkisite, siis suure tõenäosusega sa tõepoolest suhtlesidki temaga.
***
Päevast, mil ma kaotasin oma venna, on minuga juhtunud nii mõndagi. Ma tean, et vend hoidis mul elus alati silma peal, niisiis hakkasin pärast tema surma tundma tihti ta lähedalolekut. Alguses see veidi hirmutas mind, kuid hiljem tekkis juba mingi isemoodi vajadus selle tunde järele.
Päev pärast surma läksin Tartusse venna naise ja lapse juurde. Rääkisime elutoas juttu ja tundsime vennanaisega äkki ühel ajal, nagu vend oleks teises toas lapse juures. Sinna tuppa minnes polnud aga kedagi, ainult laps vaatas multikat. Kui vennanaine koos lapsega magama läks, jäin veel üksi elutuppa emaga MSN-is vestlema. Nende nümf-kakaduu (öeldakse ju, et linnud, loomad ja lapsed näevad/tunnetavad hingi paremini) oli hästi endasse tõmbunud, ei lennanud ega rääkinud enam. Ühel hetkel läks toas veidi kõhedaks, vaatasin siis kakaduu poole. Sellel olid silmad punnis peas, suled ja tutt peas turris ning vaatas keset tuba. Ma vaatasin siis samuti sinna, midagi ei olnud näha, kuid tundsin, et mu vend on seal. Veidi aega hiljem libisesid tema lemmikdiivani nurgalt padjad maha. Magasin öösel lapse toas, terve selle aja käis vend iga natukese aja tagant seal, suhteliselt häiriv oli. Ma ei oska seletada kuidas, aga tundsin tema kohalolu.
Pärast seda hakkas ta käima mul Tallinnas korteris külas. Öösiti, kui ma magada ei saanud, omaette mõtlesin ja meenutasin, siis ta tuli jälle ja istus tugitoolis. Õe väitel olevat ta kuulnud paar korda, kuidas vend ohkab või tema nime öösiti kõrva sosistas. Mina nägin üks öö jälle voodis vedeledes, kuidas kapi eest möödus selline heledam inimkogu suurune laik... hetk hiljem tundsin silitust oma juustel.
Allikas: Para-Web foorum
