V peatükk
KARJÄÄRI JA ÕIGETE VALIKUTE TSOONI OLEMUS

Mina ei ole mitte kellegi teise oma ― „mina“ oled iseenda oma. Seega kuulub ka minu elu mulle. Oma igapäevases suhtlemises väljendame end tihti väga omamishimuliselt. Minu kleit, minu auto, minu kodu, minu laps, minu töö. Kuid kõik energiaid meie elus on muutuvad, seetõttu ei saa ükski ese, inimene, elusolend ega olukord olla päris meie oma, vaid meile on selle eseme või olukorraga teatud hetkel elus ühine pidepunkt.

Niisiis, alustame algusest. Minu elu on minu oma. Seega on ka minu otsused ja valikud minu omad. Tundub ju lihtne, kuid millegipärast ei suuda me teha valikuid, langetada olulisi või vähem olulisi otsuseid kellegi teise abita. Valiku tegemine on aga otseselt seotud endale vastutuse võtmisega. Kui me laseme teistel enda eest otsustada, siis ka nemad vastustavad meie otsuste eest ja hiljem on hea nende peale näpuga näidata, keda oma raskes saatuses sarjata ja süüdistada. Seetõttu lähevad inimesed kergekäeliselt ennustajate ja selgeltnägijate juurde, et hiljem on kedagi oma raskes saatuses või valedes valikutes, tegelikult valikute mittetegemises, vabanduseks tuua. Et seeläbi oma elamata jäänud elu põhjendada, sest „olud ja saatus olid ju sellised“.

Rohkem kui paarkümmend aastat tagasi üliõpilaspõlves veetsin õhtuid ühiselamu tubades kaarte pannes ja ennustades. Õige ja täpse ennustaja tiitli sai see, kes oskas kõige paremini juttu kokku panna. Mina olin üks nendest, kes „oskas“ kaartide põhjal lugusid jutustada ja nii said tihedad „vaata kaartidelt“ ― helistamised mulle päris tavaliseks.

Alguses oli põnev, kuid pikapeale muutus selline ellu sekkuv „ennustamine“ tüütuks ja nii sai „see mis pähe tuli“ ― stiilis teavet ja saatust jagatud kõigile, kes seda tahtsid. Vastutustundetult. Mõned aastad tagasi sain aga suure ehmatuse osaliseks, kui üks mu tolleaegsetest ülikoolikaaslastest teatas, et kõik, mis ma olin talle ennustanud, oli täide läinud, isegi neli last. Nüüd tekkis mul küsimus, kas mina olin nii hea ennustaja, milles ma küll sügavalt kahtlen, või võttis sõbranna minu poolt pakutud programmi omaks? Kuid kelle elusid ja saatusi me siis elame? Kelle elu me siis ise üldse elame, kas naabrinaise oma?

Niisiis, alustame taas algusest. Minu elu on minu oma. Seega hakkame ennast ise juhtima, ärme anna oma saatuse ja elutee kellegi teise kätte. Ise oma elu juhtides, ise valikuid tehes ja otsuseid vastu võttes, oleme ühenduses universumi energiaga, samas olles käesolevas hetkes ja käesoleva hetke energiates. Ainult nii saame me olla ühenduses oma hingega, leppida oma minevikust saadud kogemustega. Oma elus liigume me ühelt kogemuselt teisele ja kõik need muudavad, täiendavad, kasvatavad meid ― soovime seda või mitte. Pole tähtis, millest me oleme läbi tulnud, vaid tähtis on see kuidas me nüüd alates tänasest edasi läheme. Kas me suudame kulgeda sujuvalt või takerdume oma valusatesse, kuid vajalikesse kogemustesse.

Oma teadmised ja kogemused saame me ise vahetu praktilise taju kaudu teada. Vanemad teevad tihti oma lapsele sellega karuteene, et püüavad tema raskeid õppetunde ära õppida. On sedagi nähtud, kui ema loeb põhikoolis õppivale lapsele ajaloo peatükki ette, lootes et midagi ikka külge jääb. Nii võime ühtäkki avastada end keset elumerd uppumas, sest tänaseni polnud ujumist ju vaja õppida ning ema tegi seda meie eest. Seetõttu on praegu palju nooremas keskeas inimesi, kes ei ole psüühiliselt ega vaimselt sündinud ja ulbivad elumeres juhuslikkuse printsiibile toetudes.

Mulle meenub üks külm talvepäev, kui valmistasime kolme sõbrannaga õue mängima minema. Kogu riietumise ajal andis ema meile tarku õpetussõnu, millest meelde jäi vaid see, et õues olles ei tohi keelt metalltoru vastu panna. Õue joostes vasardas peas ainult üks mõte, kust küll metalltoru leida, ja nagu üks mees panime oma keeled vastu toru. Tulemust teavad kõik, kes on seda proovinud. Kogemus jääb alatiseks ja kordustundi pole vaja läbi viia.

järgneb