Minu elu on minu oma ehk minevikurahnud hoiavad tagasi
Inimese mälu on selektiivne. Hea tundub enesestmõistetav ja ununeb ruttu, seevastu halb püsib hästi meeles ja sellest on raske lahkuda. Tuletage meelde oma viimast riidu partneriga. Ühtäkki on meeles kõik tema poolt öeldud ja haiget teinud sõnad ning teod, ja siis jagame me neid veel üks kord, nüüd juba üheskoos partneriga, rohkendades, kasvatades nii negatiivset enda ümber ja enda sees, suhte mürgitamisest rääkimata.
Individuaalsetel seanssidel olen palunud kliendil mõelda millelegi tõeliselt heale ― olgu see siis inimene, olukord, ilm, toit, lõhn ja teisalt millelegi tõeliselt ebameeldivale. Aastate jooksul on ilmnenud huvitav tõik, et naised saavad koheselt kontakti oma negatiivse emotsiooniga, kuid raskusi on positiivse kujutlema taastamiseks. Välja arvatud neil, kel on kodus väikesed lapsed. Mehed seevastu leiavad oma mälusopist positiivse sündmuse kohe, kuid negatiivset pole ju olnudki! Loomulikult ei kehti see kõikide kohta, kuid erand kinnitab reeglit.
Kuid ütleme üheskoos aitäh oma kogemustele ja anname neile mõista, et oleme neist õppinud, aga nüüd läheme siit uutmoodi edasi. Andke andeks iseendale oma negatiivne kogemus, selleks et teha rahu mineviku takistustega. See on olnud ja on juba möödas. Korrake endale: „Ma olen praegu siin. Ma olen vaba ja see on minu elu.“
Ise kasutan ebameeldivasse olukorda või halba kogemusse takerdudes enda tasakaalustamiseks üht lauset: „Kõik on mööduv“. Ma kordan, endale korduvalt: „Kõik on mööduv, see on läinud. Möödas!“. Tõepoolest, kuna kõik on mööduv, siis on see hetk juba möödas, kadunud. Ma ei saa seda enam muuta, seega ei ole mõtet selles enam elada ja seeläbi end vales energias hoida. Kuid pidage meeles, et tulemas on uus hetk, uus kogemus ning selle kulgemine ja kvaliteet sõltub otseselt meie endi poolt tehtud otsusest ning valikust.
Oluline on rääkida oma mineviku kohta tõtt, midagi maha salgamata, eitamata. Võtke oma minevik omaks, sest see on ju meie endi looming ja meie varasemate otsuste vili. Vaadake oma minevikku kritiseerimata, kõhklusteta ja halvustamata. See on möödas. Praegu oleme me siin ja tee keerab paremale, paremuse poole.
Vesi otsib teed kivide vahelt
Inimene on ainuke elusolend, kes ennast ühe ja sama asja eest korduvalt karistab. See on selline korduv enesepiitsutamine, et miks meiega just nii juhtus või miks me nii tegime või miks teised meile nii tegid või me oleks pidanud hoopis teistmoodi tegema.
Kord lugesin ühest raamatust sellist humoorikat küsimust: “Kas te olete kunagi näinud madala enesehinnanguga konna, keda muserdavad vanad solvumised, süütunne ja hirm kaotada oma lemmiklomp?“
Oma elus oleme pidevas edasiliikumisprotsessis, nagu väljendab endas ka tsooni nimi Vesi. Sarnaselt voolava veega, mis otsib teed kivide vahel ja jääb uuristama tammi, peame ka meie olema pidevas kulgemises ja tegema valikuid, kas minna ühelt või teiselt poolt kivi. Seejuures unustamata, et nagu veel on tõusud ja mõõnad, nii on ka meie elus õnnestumised ja ebaõnnestumised. Kuid oma teel olles ei taha me sellega leppida.
Energia on pidevas liikumises ja muutumises. Hetk, mis oli praegu, ei kordu enam iial. Seega on feng shui sõnum: elagem tänases hetkes ja nautigem seda rõõmus ning rahus.
Olenemata energiate üldisest liikumisest, on igal inimesel oma sisemine kell. Teada-tuntud on ju nn lõokesed ehk hommikuse aktiivsusega inimesed ja öökullid ehk õhtuse aktiivsusega inimesed. Seega tuleb energiate valikul ja ka otsuste tegemisel sobitada harmooniasse nii looduse, universumi, ümbritseva keskkonna ja iseenda sisemine kell.
Üldjuhul suudab inimene selliste sinusoidsete muutustega looduses, ka ühiskonnas kohaneda, aga mitte oma elus. Me oleme leppinud, et öö ja päev vahelduvad, et järgmine päev saabub alati alles pärast ööd, seda kunagi vahele jätmata.
Niisiis suudab igaüks loodusliku sinusoidusega kohaneda ja emotsionaalsetele reageeringutele me energiat liialt ei raiska. Kas olete näinud inimest, kes öö saabudes läheb välja ja karjub teravusi öisele pimedusele või valab kogu oma viha välja sügisele? Aastaajad vahelduvad ja me oleme sellega leppinud ning vajadusel rakendame sobilikke meetmeid, selleks et see periood oma elust edukalt läbida.
Vaatamata sellele, et mulle meeldib suvi, suudan ma ka talve üle elada ja võtta seda kui pidevalt korduvat objektiivset paratamatust ning aastate kulgedes olen õppinud talve nautima ja vajadusel talveenergiaid enda joaks ära kasutama.
Kahjuks isiklikus elus ei suhtu me nii loomulikult oma tõusudesse ja mõõnadesse. Siin kipume klammerduma oma „paremate“ aegade külge, kartes mõõnasid, õppetunde ja eluteel (enese)ületamist vajavaid takistusi.
Tuletan siinkohal meelde, et inimene on üks osa kõiksusest, loodusest.
Looduse põhirütmide vastu me ei saa ja mida varem me selle omaks võtame, seda vähem takerdume oma eluteel olevatesse takistustesse ja oleme vabas ning rahulolu loovas eluvoolus. Kui me lõpetame oma liiga emotsionaalse suhtestumise mingitesse hetkedesse, siis teeme rahu ka oma takistuste ja õppetundidega. Oluline on mõista, et see oli vajalik kogemus ja et oleme oma õppetunni ära teinud, ega jää nendesse kogemustesse kinni. Tark inimene kohaneb muutuvate oludega, mitte ei võitle nende vastu.
