Minu müstiline kogemus: ema andis tõeks saanud unenäos oma vanaisa surmale üle

Ühes väikeses provintsilinna puumajas elas koos 3 põlvkonda — vanavanaema Mann, vanavanaisa Jaan ja nende tütretütar Mari koos oma perega. Vanavanaisa Jaan oli noore mehena väga hea puusepp ning aastate jooksul oli kogunenud palju puidu töötlemise tööriistu, mis nüüd juba aastaid pööningul kasutult vedelesid. Raske haigus oli Jaani ratastooli aheldanud ja nii veetis ta nüüd oma päevi lapselapselapsega juttu vestes. Tervis aga halvenes veelgi, kuni ta ühel hilisõhtul enam voodist ei tõusnudki. Kutsusime arsti, kes andis mõista, et kaua ei ole enam jäänud…

Sel ööl nägi tütretütar Mari veidrat unenägu, mida antud ajahetkel kohe seletada ei osanud. Unenäos toimetas Mari just parasjagu selles toas, kus lamas voodihaige vanavanaisa Jaan. Äkki silmas ta aknast välja vaadates, et keset meie õuet seisab tema kunagine klassiõde, kes aga päriselus peaks surnud olema. Kohtumisrõõm oli suur ning läbi lahtise akna ulatati üksteisele terekätt. Äkki, millegi peale ema ärkas. Ka isa oli üleval. Oli kuulda, kuidas „keegi” seinataga olevast kääksuvast redelist pööningule sammub. Kui sammud pööningule jõudsid, läks heli veelgi tugevamaks. „Keegi” tõstis, lohistas ja liigutas pööningul asju nagu midagi meeletult otsides. Isa ja ema olid hirmust kanged, haarasid üksteisel kõvasti ümbert kinni, kuni kostis kõva mütakas. „Nüüd visati küll midagi pööningult alla” ütles isa.

Tekkis imelik vaikus, kui äkki vanavanaema Mann valju kisaga meie ukse taga oli ning karjus: ” Mari, Mari tule ruttu Jaan on surnud!”.

Pikka aega ei julgenud keegi kuuri ja pööningule nina pista, isegi minu isa, kes oli alati julge ja kartmatu mees olnud.

Lõpuks otsustati siiski vaatama minna, mis seal tookord juhtus. Kohe kuuri sisenedes oli näha põrandal maas Jaani nahkne portfell, millega ta aastaid tööl käis ja väiksemaid tööriistu sees hoidis. Isa ronis ka redelile, et saada aru, kas heli on samasugune nagu tol ööl, kui magamistoa seinatagant sammud kostusid. Ja oligi täpselt sama. Kõhe tunne oli.

Kõigil oli muidugi selge, et see oli Jaan, kes pööningul tol ööl askeldas. Mida ta seal otsis või toimetas, ei tea. Võibolla, aastaid ratastoolis olles, oli tal koguaeg mure oma tööriistade pärast, mida ta kalliks pidas, et kas need kõik alles on ja kus neid hoitakse. Ju siis läks veel viimast korda vaatama. Miks ta aga portfelli pööningult alla viskas, ei tea. Võibolla tahtis teise maailma kaasa võtta….

Emale meenus ka kummaline unenägu, mida ta hiljem perele rääkis.

Vanavanaema Mann teadis öelda, et vanade uskumuste järgi tähendavat unes surnule käe andmine seda, et sa annad surmale ära kellegi oma lähedastest. Nii oligi ema unes surmale ära andnud oma vanaisa Jaani. Kummaline selle asja juures oli ka veel see, et kirst Jaaniga ei mahtunud magamistoa uksest välja ja see otsustati välja transportida läbi Jaani, Manni magamistoa akna. See oli just seesama aken, läbi mille oli ema andnud terekätt oma surnud klassiõele.