Minu müstiline kogemus: isa hing sai rahu alles siis, kui talle andestasin

Minu isa suri kui olin 16 ja imelikud asjad algasid juba tema surmaööl. Tol ööl ma veel ei teadnud, et ta lahkund on, aga kuulasin lugu "You´ll be in my heart" aina uuesti ja uuesti. Järgmisel hommikul tabas mind šokk kui sain teada tema surmast. Ei tahtnud kuidagi uskuda,et teda enam pole. Pigem tundus see mulle nii,et nagu ta oleks reisile läinud ja tuleb varsti tagasi. Lihtsalt hetkel teda pole kodus.

Surma ja matuste vahel oli napilt nädal aega ja peale matuseid nägin unes, kuidas ta koju tagasi tuli. Uneski ma teadsin, et see pole võimalik ja olin ju oma silmaga näinud, kuidas ta kirstus lamas ja mulla alla sängitati. Aga siin ta nüüd oli. Ütlesin talle veel, et see pole võimalik, et sa siin oled ja küsisin, miks ta tuli. Tundus aga,et tema mind ei näinud ja kõndis otsa vaatamatagi mööda. Siit saigi kõik alguse.

Järgnevatel kuudel tundsin oma voodi alt hooti tulevat tugevat südamerohu lõhna. Isa suri südameprobleemi tõttu. Alati ilmus see lõhn öösel ja ainult minu voodi alt. Hommikul vaatasin voodialuse üle, ei midagi. Teised pereliikmed ka vaatasid ja lõhna ei tundnud.

Tegime elus palju muutusi ja toast, mis enne oli mitme lapse peale ühine, sai ainult minu tuba. Ka lõhn kadus koos sellega. Asemele tuli midagi hoopis veidramat. Minu tuba on kohe köögi seina taga ja on kahest küljest ümbritsetud pliidi ja ahju soojamüüriga. Talvel kütsime kõiki tube korralikult. Minu tuba oli ainuke, mis hommikuks oli nagu hundilaut. Magasin mitme paksu teki all, aga hommikul ärkasin ikka jääkülma ninaga. Seevastu kõrvaltuba kurtis, et nii palav on, et teeks kohe akna lahti.

Tükk aega ei pidanud ma seda millekski, kuni sattusin vaatama ühte saadet vaimudest. Seal kirjeldati nn sümptomeid, mis viitavad vaimude kohalolekule. Lõhnade ilmumine ja kadumine, külmus. Siis mulle jõudis kohale. Ja esialgu tuli ka väike hirm peale.
Aga mida rohkem ma mõtlesin, seda vähem see hirmutas mind. Oli too vaim siiski mu isa ju, inimene, keda ma olin kõik see aeg meeletult igatsenud.

Kaks aastat oli ta minuga. Iga öö tundsin ma tema kohalolekut oma toas. Vahel, kui ma end taaskord magama nutsin, siis tundsin öösel, kuidas kellegi soe käsi oli mu selja peal, nagu lohutuseks ja rahustuseks.

Meil olid omad arusaamatused ja sellepärast ta minu juurde jäigi nii kauaks. Ma ei suutnud andestada talle. Kaks aastat läks, kuni ma suutsin ja siis ka kõik kadus, päevapealt. Hiljem rääkisin sellest emaga. Tema tunnistas ka, et temagi unenägudes käis isa külas.