Minu müstiline kogemus: kas ema ei suutnud leppida oma varase surmaga?

Mu ema suri kevadel pärast pikka aega kestnud rasket haigust. Tema uskus alati sellistesse üleloomulikesse asjadesse. Pärast ta surma hakkas toimuma asju, mida ma seletada ei oska.

Esimene asi, mis tundus minu jaoks veidi imelik, oli surma ja matuse vahele jäänud ajal. Olin oma endise kallimaga korteris, kus ema elas. Koristasin kergelt tube ning käisin just enne seda silmadega köögi üle, et kõik oleks korras.  Mingil põhjusel  hakkasime kallimaga nääklema. Seda oli viimasel ajal juhtunud tihti ning alati, kui ema oli seal samas lähedal ja juhtus meie turtsumist nägema, üritas ta  meid rahustada ja lepitada. Taas kord vaidlesime, aga see ei kestnud kuigi kaua, sest saime isegi aru, et praegu on selleks kõike muud kui õige aeg. Läksin korra veel kööki ning nägin, et köögikapi uksed olid kergelt lahti. Need on sellised uksed, mis käivad üsna raskelt ning pealegi veel niimoodi, et kui nad jätta natuke avali, vajuvad ise kinni.  Olin üsna veendunud, et kööki koristades ja nõusid ära pannes sulgesin kapi uksed korralikult. Korraks käis selline mõte, et ema vist tuli taas meid “korrale kutsuma” ja andis endast nii märku, aga  tookord ma sellele nii väga ei mõelnud, pidasin lihtsalt kokkusattumiseks.

Edasi hakkasid pihta aga hoopis kummalisemad lood. Umbes esimesed kolm nädalat peale tema surma  hakkas kukkuma  tema pilt, mis raami sees oli, kogu aeg pikali maha. Selline tavaline foto tavalises raamis, mis seisis püsti selle “jala” peal. Mis oli kummaline — see pilt ei kukkunud mitte tahapoole, kuhu poole see raam kaldus on, vaid ette poole. Kuidas saab kukkuda pilt, mis toetub oma raami jalaga taha poole,  hoopis ette nö “näoli”? Aga nii see oli, mitu korda päevas tõsteti seda püsti tagasi. Viimaks see asi lõppes.

Samal ajal selle pildi kukkumisega avastati isa ja venna juures pidevalt, kuidas öösel  jälle kuskil toas  tuli põles.  Esialgu arvasid nad, et nad unustasid tule põlema, aga see hakkas pidevalt korduma t.  Mõnel  korral hilisõhtuti  oli kosta ka venna juures pööningul  samme,  kedagi seal  aga ei olnud. Ka väike vennalaps, kelle ees muidugi neid nö “vaimulugusid” ei räägitud, oli hirmununa oma ema-isa tuppa ühel õhtul tulnud, sest oli samme kuulnud.

Kõik see kesktiski kokku mõned nädalad peale ema surma. Siiamaani mõtlen, milles asi. See kõlab nagu mõni tüüpiline tondilugu, mida lapsena kuuldud, aga nüüd see kõik toimuski.  Kõige kummalisem on see pildilugu. Ema suri üsna noorelt ning oli väga elurõõmus ja optimistlik. Kas ta tahtis anda teada, et kõik on korras või hoopis jäi teda hoopis varajane lahkumine vaevama.?

Kõike seda olen mõelnud. Olen ka mõelnud, kas see kõik võis olla mingi kokkusattumus ja ilmselt ei saagi kunagi teada. Igal juhul kõik see toimus ning nüüdsest suhtun ka ise sellistesse üleloomulikesse lugudesse hoopis teisiti.