Minu müstiline kogemus: küünlaleek kustus sel hetkel, kui ema suri...
Me kasvasime ajaga ikka totaalselt lahku. Vahel oli küll helistamisi, aga see lihtsalt rohkem “moe pärast” või nii. Oma elu peale minnes, mis algas küll ääretult vara, leidis ema mind ikka üles siis, kui mingi häda oli käes. Rohkem ikka selle pärast, et raha saada ja siis head nägu teha.
Kangesti tundsin, et ma rohkem tädi moodi — tema elulaad ja eluhoiak samastus igal sammul.
Oli septembrikuu lõpp. Ema oli äsja just helistanud, et oktoobri algul kavatses linna tulla. Nii me siis vahetasime muljeid õega ka, et kus ja millal kokku saaksime. Järgmisel päeval nagu muuseas läitsin hommikul küünla. Tuju oli nagu nullis, muudkui vahtisin seda küünalt. Mees isegi küsis, et miks ma seda küünalt põletan, ma ei tee ju seda mitte kunagi! Tardusin. Tõepoolest ei teinud. Ise vahtisin küünlaleeki edasi, aeg-ajalt sõrmega sealt läbi lastes. Käisime perega korra väljas ja ma ei lubanud küünalt selleks ajaks ära kustutada.Tagasi jõudsime peale lõunat. Küünal väreles. Vahel oli tunne, et ta tahab ise kustuda ja mina püüan käsi ümber panna, et leek ei sumbuks…
Helistasine emale. Tumm. Mitu korda proovisin, keegi ei vasta. Küll arvasin, et ju ta siis toimetab kuskil väljas, mis seal ikka. Ajapikku aga kahtlus süvenes kuidagi. Muutusin rahutuks, helistasiin ka õele, temagi polevat kedagi toru otsa saanud. Vaatasin veel küünalt, pikalt kohe ja siis kustutasin ta ära…
Järgmine päev ajasime mööda haiglaid infot taga. Lõpuks saime teada, et ema suri ja just sel hetkel, kui mina küünla kustutasin. Nii oli vähemalt surmapaberitel kirjas. Tuvastamisel olin külm ja kalk, õde oli kokku kukkumas. Toetasin teda ja lihtsalt vaatasin ema otsa, tuimalt. Hingesopis oli muidugi kahju, aga ma ei näidanud seda kuidagi välja.
