Hiljem matuselaua taga oli kõigi meeleolu tunduvalt tõusnud, seda ka loomulikult tänu väikestele jookidele ning heale ja paremale mida laual leidus. Korraga minu ema, kes kohe mu kõrval istus, võpatas üle keha nagu keegi oleks teda nõelanud. Nimelt nägi ta kuidas kaks laua taga istuvat meesterahvast laualt ulatusid midagi võtma ning nende käed ristusid. Keegi muu seda isegi ei märganud, aga minu ema võttis seda suuretähenduslikult, see oli halb enne. Ta mainis mulle et see käte ristumine tähendab surma tema lähedasele, kuna just temale oli märguanne määratud.

Pärast matuseid olime mina ja 2 minu õde justkui koduarestis, sest iga teine tegevus oli ema arvates ohtlik. Mõni päev hiljem haigestus minu õde, mulle tundus see küll tavalise külmetushaigusena, kuid ema oli veendunud et nüüd see juhtubki, et ta jääb ilma oma tütrest. Mul oli valus vaadata ema õhtuti nutmas ning mõnikord nutsin isegi sest kartsin väga oma õde kaotada.

Mõned päevad hiljem see juhtuski, märguanne oli saanud teoks. Mu vanemad said kõne politseijaoskonnast, teadati et ema vend ehk minu onu on tapetud. Ta poodi üles tema enese kodus, kolme kohaliku küla joodiku poolt, kes olevat tulnud viina raha küsima. Minu õde sai peagi terveks, polnud tal suurt häda midagi, aga kogu pere oli leinas. Aga surm oli teada andnud oma tulekust.