Minu müstiline kogemus: sugulased andsid oma surmast mu unenäos teada
Mu unenäod oli tol ajal müstiliselt tõesed, ent kaootilised — hüppasid ühest kohast teise, tõelisus segadud ebareaalsusega. Kõige kummalistemaks osutusid nn vodoo unenäod — nägin midagi unes, hommikul ei mäletanud, kuid situatsiooni nähes teadsin kohe, mis edasi juhtuma hakkab. Isegi mõtted olid samad, mis unenäos. Mingi hetk avastasin, et unenäos sain oma mõtteid kontrollida, kuid reaalsuses mõtlesin alati täpselt sama asja. Päris veider tundus selline omamoodi ettenägemine, kuid mitte midagi häirivat ja ebameeldivalt, pigem huvitav ja müstiline.
Gümnaasiumi viimases klassis nägin oma esimest ettenägemist. Üks öö vastu neljapäeva nägin unes toredat kümnendikust sõbrannat. Hommikuks oli meeles, et vaid fakt, et ta kutsus mind reedesel päeval konserti vaatama, kus ta ise esines. Rääkides talle sellest infostendi juures tuli vastuseks: „Aga tule!” ja näitas Noorte bändide konkursi plakatit ja ütles, et ta läheb sinna oma bändiga esinema. Mina polnud teadlikki,et tal bänd on. Naljatasime, et ju ma siis näen tulevikku.
Naljatamisest sai mööda poolteist aastat ja siis nägin esimest korda unenägu, mis seotud surmaga. Ärgates oli silme ees üks kodukohaga seotus pilt ja teadmine, et keegi on surnud ning kuidagi imelik tunne oli sees. Isekeskis olin kartlikult hämmingus, sest polnud ma ju kunagi näinud surmaga seonduvat unenägu. Kaks nädalat hiljem helistas ema mu õele. Õde hakkas järsku telefonitoru otsas nutma ja läks õue. Vaistlikult ma hakkasin nutma, tajudes teadvat, et see unenägu on seotud antud telefonikõnega ja meie isa on läinud toonela teele. Kurvastuseks sai tajumisest fakt ja reaalsus ning naljast oli asi väga kaugel.
Seega oli minu esimene õudusunenägu vägagi reaalses vormis nähtud, kuid kahjuks ei jäänud see viimaseks ja kahe sugulase surma nägin sarnaselt ette. Kas näen ka edaspidi selliseid asju ning veelgi rohkemad küsimused on vastuseta….
