Minu müstiline kogemus: varalahkunud väikevend hoiatas meid varaste eest

Lugu juhtus 11 aastat tagasi suve lõpul või sügise algul — täpselt enam ei mäleta, kuna olin tol ajal vaid 8 aastane. Enne seda mõned kuud, juunis oli surnud ka minu väike nelja kuune vend tervislikel põhjustel.

Aga loo sisust.. oli hilisõhtu, nii 12-1 aeg öösel. Olin jäänud ema kõrvale magama, kuna isa oli tööl (räägin siis ema mäletamisi sellest ööst), ilm oli tuuline ja vihmane.. kui äkki ema kuulis köögist venna nuttu (ometigi teda ju enam meie seas polnud). Köök jäi oma akendega täpselt maja ettepoole kus oli hea vaade kõigele. Kuna emale oli see aeg ikka veel kurb ja masendav, mõtles, et kujutab endale ette lihtsalt ja ei julgenud ka minna kööki.

Hommikul oli kõik ilus, päikesepaisteline ja tore. Mul oli kombeks tol ajal väga palju rattaga sõita, kuid tol hommikul ei läinud ma rattaga, vaid jala.. mõnda aega hiljem helistas isa mulle ja küsis: ’’Kas sõidad rattaga ringi?’’ Mina aga ütlesin, et olen jala.
Isa siis teatas mulle peale seda, et minu ratast enam keldris ei ole, kuhu selle muidu peale sõitmist viisin. Tardusin!

Hiljem emaga meenutades seda ööd, panime kokku, et minu väike vend, keda enam ei olnud, tahtis meie tähelepanu äratada ja hoiatada, et midagi on valesti ning toimumas. Tol hetkel sellele aga ei mõelnud. Peale seda korda ta meile ennast ilmutanud enam pole.