Võtsime elukaaslasega camino ette kevadel mõned aastad tagasi. Olime mõlemad sellest kuulnud, kuid need jutud ei olnud kõnetanud meid kumbagi. Ja siis äkki oli see mõte korraga peas meil mõlemal. Ei mäletagi, kumb meist selle välja ütles. Soov oli selge. Planeerisime puhkused varakevadesse ning Suurel Reedel lendasime Barcelonasse. Sealt edasi Santiago de Compostelasse. Kuna see oli linn, kus pidime palverännaku lõpetama, me linna ei küastanud vaid suundusime bussiga otse Sarriasse, mille olime planeerinud oma rännaku alguspunktiks. Hankisime omale credential’id ehk palveränduri passid ja otsisime öömaja. Meil oli sihtpunktini 125 km, aega viis päeva. Mõni päev oli varuks, kuid need olid planeeritud puhkuseks Hispaania läänerannikul.

Kaks esimest päeva olid rahulikud. Nautisime loodust, puhkust, kohale hakkas jõudma tunne, et vaim tõepoolest puhkab. Hea on liikuda, kui ei ole ühtegi muud muret peale seljakoti raskuse. Kõik muu kaob, ta on olemas, kuid ei puuduta sind, sest sina oled teel.

Kolmandal ööl olime esimest korda alberge municipale’s (öömaja, mida peab kohalik omavalitsus). Kuna olin väsinud, uinusin kohe. Nägin kummalist und: olin koos endiste klassi- ja töökaaslastega, ka mu poeg oli minuga, kuid alles lasteaiaealine (reisi toimumise ajal õppis ta gümnaasiumis). Põgenesime kellegi eest ning see keegi ei olnud inimene, vaid midagi tontlikku. Lukustasime end ühte majja ning siis äkitselt avastasime, et maja põleb — meie jälitajad olid maja süüdanud. Minus ei tekitanud see mitte mingisugust paanikat. Täiesti rahulikult hakkasin korraldama kustutustöid, teadsin, et peame vastu pidama hommikuni, siis neil enam jõudu ei ole ja nad kaovad. Uni lõppes tiitritega: „To be continued…” Ärkasin ja enam uinuda ei suutnud.

Hommikul rääkisin oma kummalisest unenäost kaaslasele ning ta oli hämmingus. See uni ja need deemonid vastasid teda lapsest saati painanud õudusunenägudele. Need külastasid teda endiselt mitu korda kuus. Teadsin neid hommikuid, mil ta väsinuna voodist tõusis — see tähendas painajalikku und ning magamata ööd.

Kolmandaks päevaks olid jalad juba haiged. Õnneks ei olnud mul ühtegi villi, kuid reied ja hüppeliigesed olid valusad. Eriti piinarikas oli allamäge minek. Nii jäi minu selle päeva teekonna pikkuseks vaid 14 km. Leppisime kokku, et võtan puhkust ning me kohtume kahe päeva pärast Santiago de Compostelas. Tema liikus edasi, mina seadsin end alberges sisse, käisin dušši all ning määrisin end sportsalviga. Tegin väikese jalutuskäigu linnas: sandaalides ja ilma seljakotita oli päris hea, matkasaabastele sel päeval õnneks rohkem mõtlema ei pidanud.

Õhtul pugesin varakult voodisse, et jääks magama enne kui keegi jõuab norskama hakata. Uni tuligi ruttu, kuid keskööl ärkasin. Ma ei saanud aru, mille peale ma ärkasin. Keegi ei norsanud, ühtegi segavat häält ei olnud, kuid ma ei suutnud uuesti magama jääda. Keegi kiusas mind. Vaatasin kella iga tunni tagant, kell viis oli mu mõõt täis. Kuigi väljas oli pime, pakkisin asjad ja läksin teele. Kui linnast välja sain, oli kottpime. Ja mu otsmikulamp oli elukaaslase kotis. Võtsin siis appi telefoni lambi ning hakkasin metsa poole sammuma. Kusagil haukus koer, kusagil käis raksatus, hirm oli. Tagasi minna tundus tobe. Võtsin südame rindu ja läksin. Linnutee siras pea kohal, kõik oli vaikne, vaid enda hingamine ja sammud. Metsas puudelt suunda näitavaid nooli otsida oli päris keeruline, liikusin tasapisi. Ja äkki nägin enda ees valgust, mis liikus mulle vastu. Alberges kuulsin, et keegi väljus enne mind, ilmselt kohtusin sama inimesega. Nii oligi. Tema nimi oli Ricardo. Tal oli väga hea otsmikulamp, kuid tal olid prillid katki läinud ning nii ta oli pimedas hädas. Käisime koos esimese linnani, Ricardo tahtis minna hommikust sööma, mina end veel näljasena ei tundnud, tahtsin edasi kõndida. Jätsime hüvasti. Tänasin teda seltskonna eest ja tunnistasin, et mul oli üksi metsas hirm. Tema vastas, et temal oli hea meel kohata mind, sest tõin ta metsast välja — temal oli küll valgus, kuid minul nägemine.

Sel päeval mul isu ei tulnudki. Ma muudkui kõndisin ja kõndisin, tegin vaid väikeseid peatusi, et juua midagi karastavat ning ilmselt ma ei olekski midagi söönud, kui me ei oleks olnud Ricardoga enam-vähem samas tempos ning ta ei oleks mind sööma sundinud. Tegin seda mõistusega, sest isu ei olnud. Kõndisin sel päeval 34 km! Jõudsin Pedrouzo’sse, mis oli vaid päevateekonna kaugusel Santiagost. SMS-e vahetades selgus, et olen oma elukaaslasega samas linnas. Otsisin üles tema öömaja ning kirjutasin end sisse. Jagasime oma päevamuljeid ning jalutasime väikesesse kirikusse, et mediteerida. Istusime päris altari lähedusse. Sain vaevalt alustada, kui tundsin kummalist tunnet. Olin justkui energiast ümbritsetud. Ja minu sees, nabast veidi ülalpool hakkas tööle tuumajaam — mind ümbritsev energia laadis seda. Tunne oli nii võimas, et süda läks pahaks ja hingata oli raske. Lõpetasin meditatsiooni ja läksin kirikust välja. Veidi aja pärast tuli ka mu kaaslane. Pidin end veel veidi aega koguma, et suudaksin talle rääkida, mis toimus.

Läksime otsima õhtusöögipaika. Minul küll isu ei olnud, kuid olin otsustanud, et pean sööma. Mu kaaslane oli veidike tõrjutud olekuga ning kui me õhtusööki ootasime, tajusin äkki, et ma tunnen, mida ta tunneb. Tundsin tema meelehärmi, et olin ’üles korjanud’ tema unenäo ja nüüd toimuvad minuga kummalised asjad — ma ei söö, ma ei maga, ma tunnen end ümbritsevaid energiaid ja nüüd veel loen mõtteid ka! Jagasin seda temaga ja see kõik oli tõsi! Just seda ta tundis. Veel tunnistas ta, et ühel painajalikul ööl oli ta mind mõttes endale appi kutsunud.

Mõtlesime, kas saame kuidagi toimuva peatada, et ma saaks end enne viimast päeva korralikult välja magada. Tegime mõned pilditeraapiast pärit stseenid, millega pooled tagastavad üksteisele näilisi koormaid, mille nad enda kanda on võtnud, kuid mis neile ei kuulu. Paraku ei olnud sellest abi. Ma küll uinusin, kuid südaööks olin jälle üleval. Ja siis tulid pildid ja seosed — taas mina põlevas majas, välja minna ei saa, sest siis on surm kindel. Mind põletatakse läbi nälgimise ja magamatuse. Kui saaks magada, saaksin jõudu koguda, kuid magada ei lasta ja ma hääbun. Mul oli tunne, et kaotan kohe aru, kui see ei olnud juba juhtunud.

Hommikul saatsin oma kaaslase üksi teele. Olime küll kokku leppinud, et läheme vara, et keskpäevase missa ajaks Santiagosse jõuda, kuid ma ei suutnud tõusta. Lootsin, et kui päike tõuseb, siis deemonid kaovad ja saan mõne tunnigi magada. Tukastasin, kuid ärkasin sebimise peale, kui teised palverändurid ärkasid. Ja nii ajasin ka ennast voodist välja. Pakkisin asjad, sundisin end sööma ühe jogurti ja asusin teele. Ma ei suutnud mõelda muust kui magamisest. Teadsin, et Santiagos on üks alberge, mis on endine klooster. Sellest sai meie rännaku sihtpunkt — see oli ainus paik, kus uskusin end rahu saavat. Aga sinna tuli jõuda. Püüdsin oma jõuvarudega hakkama saama — tuumajaam oli välja lülitatud. Jalad valutasid, lonkasin. Tundus, et lisaks seljakotile kannan veel midagi.

Lõpuks paistis silmapiiril Santiago de Compostela. Linna tuli laskuda mööda mäekülge, jalad olid nii valusad, et pisarad jooksid. Mu kaaslane ootas mind, koos otsisime üles endise mungakloostri. See oli tohutu suur, valida sai ühistubade (pigem saalide) ja üksiktubade vahel. Võtsime oma toa. Voodi kohal oli rist. Selle all sain üle hulga aja magada. Kuid võõras koorem oli ikka minu kanda. Ja ühtegi ideed, kuidas seda oma kaaslasele tagasi anda, ei olnud.

Järgmisel päeval läksime palveränduritele pühendatud missale. Katedraalis oli palju rahvast, õnneks olime taibanud kohale minna ajavaruga, nii et saime istekohad altari lähedusse. Kuigi missa toimus vaheldumisi ladina ja hispaania keeles (ma ei oska kumbagi), mõistsin kõike. Ja äkki oli minus teadmine, et ma ei pea seda painajat oma kaaslasele tagasi andma, vaid ma saan selle ära anda. See võeti vastu! Kui kerge oli katedraalist väljuda, kuigi mu jalad valutasid, oleksin võinud joosta ja hüpata! Või isegi lennata!

Sellest teekonnast on tänaseks möödas pea kaks aastat, ei mind ega mu kaaslast ei ole hirmuunenäod enam kummitanud. Küll aga tunnen, et mind saadab keegi, kes mind hoiab.