Sel päeval mul isu ei tulnudki. Ma muudkui kõndisin ja kõndisin, tegin vaid väikeseid peatusi, et juua midagi karastavat ning ilmselt ma ei olekski midagi söönud, kui me ei oleks olnud Ricardoga enam-vähem samas tempos ning ta ei oleks mind sööma sundinud. Tegin seda mõistusega, sest isu ei olnud. Kõndisin sel päeval 34 km! Jõudsin Pedrouzo’sse, mis oli vaid päevateekonna kaugusel Santiagost. SMS-e vahetades selgus, et olen oma elukaaslasega samas linnas. Otsisin üles tema öömaja ning kirjutasin end sisse. Jagasime oma päevamuljeid ning jalutasime väikesesse kirikusse, et mediteerida. Istusime päris altari lähedusse. Sain vaevalt alustada, kui tundsin kummalist tunnet. Olin justkui energiast ümbritsetud. Ja minu sees, nabast veidi ülalpool hakkas tööle tuumajaam — mind ümbritsev energia laadis seda. Tunne oli nii võimas, et süda läks pahaks ja hingata oli raske. Lõpetasin meditatsiooni ja läksin kirikust välja. Veidi aja pärast tuli ka mu kaaslane. Pidin end veel veidi aega koguma, et suudaksin talle rääkida, mis toimus.
Läksime otsima õhtusöögipaika. Minul küll isu ei olnud, kuid olin otsustanud, et pean sööma. Mu kaaslane oli veidike tõrjutud olekuga ning kui me õhtusööki ootasime, tajusin äkki, et ma tunnen, mida ta tunneb. Tundsin tema meelehärmi, et olin ’üles korjanud’ tema unenäo ja nüüd toimuvad minuga kummalised asjad — ma ei söö, ma ei maga, ma tunnen end ümbritsevaid energiaid ja nüüd veel loen mõtteid ka! Jagasin seda temaga ja see kõik oli tõsi! Just seda ta tundis. Veel tunnistas ta, et ühel painajalikul ööl oli ta mind mõttes endale appi kutsunud.
Mõtlesime, kas saame kuidagi toimuva peatada, et ma saaks end enne viimast päeva korralikult välja magada. Tegime mõned pilditeraapiast pärit stseenid, millega pooled tagastavad üksteisele näilisi koormaid, mille nad enda kanda on võtnud, kuid mis neile ei kuulu. Paraku ei olnud sellest abi. Ma küll uinusin, kuid südaööks olin jälle üleval. Ja siis tulid pildid ja seosed — taas mina põlevas majas, välja minna ei saa, sest siis on surm kindel. Mind põletatakse läbi nälgimise ja magamatuse. Kui saaks magada, saaksin jõudu koguda, kuid magada ei lasta ja ma hääbun. Mul oli tunne, et kaotan kohe aru, kui see ei olnud juba juhtunud.
Hommikul saatsin oma kaaslase üksi teele. Olime küll kokku leppinud, et läheme vara, et keskpäevase missa ajaks Santiagosse jõuda, kuid ma ei suutnud tõusta. Lootsin, et kui päike tõuseb, siis deemonid kaovad ja saan mõne tunnigi magada. Tukastasin, kuid ärkasin sebimise peale, kui teised palverändurid ärkasid. Ja nii ajasin ka ennast voodist välja. Pakkisin asjad, sundisin end sööma ühe jogurti ja asusin teele. Ma ei suutnud mõelda muust kui magamisest. Teadsin, et Santiagos on üks alberge, mis on endine klooster. Sellest sai meie rännaku sihtpunkt — see oli ainus paik, kus uskusin end rahu saavat. Aga sinna tuli jõuda. Püüdsin oma jõuvarudega hakkama saama — tuumajaam oli välja lülitatud. Jalad valutasid, lonkasin. Tundus, et lisaks seljakotile kannan veel midagi.