Müstiline lugu: abikaasa hing päästis pojad kindlast surmast
Sellest on palju aastaid, kui novembris kaotasin oma mehe. Jäin oma kahe pojaga üksi, kellest vanem kaheteist-, noorem aga vaid viieaastane. Nüüd on nad suured mehed, lugu on aga siiani meil meeles.
Mäletan seda õhtut, nagu oleks see olnud alles hiljuti. Ilmselt seetõttu, et ma polnud varem inglitesse ega vaimolenditesse eriline uskuja. Mehe matustest oli möödas vaid veidi üle kuu. Maha oli sadanud kohev lumi. Elasime tol ajal vanas maamajas ja meie maja läheduses oli tühjaks jäänud karjalaut, mis oma esimesi lagunemise märke ilmutas ja selles oli ka inimkäsi kaasa aidanud. Laut oli näha üle väikese põllu, otse meie köögi aknast.
Päev ei olnud veel õhtusse jõudnud, kuid andis esimesi hämardumise märke. Lubasin poistel maja juures mängida ja nad olid suures hoos lumeonni ehitamisega. Mingil hetkel tulid nad tuppa ja palusid luba minna vana lauda juurde ja tuua sealt kaks telliskivi. Ütlesin, et oodaku homseni, kui on valge, aga mäletan, et nad põhjendasid seda veenvalt, miks neil on vaja ja olin lõpuks nõus. Lugesin sõnad peale, et võtku kivid vaid lahtisest telliskivi hunnikust ja võtku kelk kaasa. Et samal ajal tegin ise köögis süüa, siis jägisin neid aknast.
Nad olid jõudnud poolele teele, kui äkki nägin neid tagasi jooksmas, noorem veel suure kisaga, kuna vanem vend teda kättpidi järele vedas ja jooksma kiirustas. Ehmatusega läksin välisuksele vastu ja küsisin mis juhtus. Vanem poeg suutis vaid kokutada, noorem aga sai öeldud, et issi tuleb seal tee peal. Läksin toasussides õue ja juba keset lumist hoovi seistes nägin tõepoolest mööda teed lähenevat kogu. Hirmu ei mäleta, aga on selgelt meeles, et tahtsin joosta tagasi maja poole, aga jalad olid nagu vatist. Tume kogu jäi värava juurde seisma ja siis oli selgelt näha valge särk ja tumeda lipsu piirjooned selle taustal. Väravast ta sisse aga ei tulnud, seisis mõne hetke, pööras ringi ja hakkas eemalduma. Siis kuulsin, kuidas lapsed mind välisukse juures hüüavad, sain oma tardumusest jagu ja läksin tuppa. Istusime poegadega köögis ja tegin neile rahustuseks sooja teed. Möödunud oli ehk kümmekond minutit, kui kostus meeletut raginat ja mürinat. Vaatasime ehmatusega köögiaknast välja. Selle vana lauda katus langes sisse…