Müstiline lugu: ema ennustused läksid täide nii tema eluajal kui pärast tema surma!
Teenides NSV Liidu mereväes kolm aastat kohustuslikku aega, nägin viimasel aastal und, mis pani mind ärgates väga mornilt ennast tundma, sest olin näinud unes mingit matust, kus viibis ümber tundmatu värske kääpa vaid minu vend, vanaema ja mina. Ärgates jäi mind rusuma kaks küsimust. Kelle matus see oli ja miks ema koos meiega seal seismas polnud?
Sellest unenäost oli möödunud umbes kolm aastat, ning pidingi tõdema olukorda, mil fotograaf jäädvustas pildi, kus me kolmekesi seisame minu 48-aastase ema värske kääpa kõrval. Une toonane nn „läbi roosade prillide” ehk teisisõnu vaid veidi valutumana esitletud ettekuulutus oli kahjuks siiski täitunud.
Ema matusepäeval lohutas mind üks ema tuttavatest naisterahvastest: „Ta oleks võinud veel elada, aga samas on nooremalt väga ilus surra”. Selline lohutus tegi mind hetkeks nõutuks. Mõtetes vilksas mul talle vastus, et kas peaksin nüüd 24-aastaselt ära surema, et minu surm oleks teiste jaoks veelgi ilusam, aga viisakusest vastasin talle, et ehk on tal õigus.
Ma suhtlesin oma ema selle sama tuttavaga hiljem aastaid, sest üldjoontes oli ta meeldiv naisterahvas, kuni tema surmani. Pea kaheksa aastat peale ema surma nägin unes sedasama naist (n-ö minu kunagist omapäraselt lohutajat) minu pool aias vaikides seismas minust umbes viis meetrit eemal. Järsku ilmus sinna minu surnud ema, kes läks meie vahelt samuti vaikides läbi. See ülilühike unenägu andis mulle mõista, et varsti seda naist maises ilmas enam pole, sest surnud inimene lõikab kahe inimese vahelt oma läbiminekuga nende maise sideme katki.
Nõnda juhtuski, sellest unenäost vaid kuu möödudes, nii müstiline kui see ka ei tunduks, aga täpselt ema surma-aastapäeval suri ka see naine. Selle naise matustel olles mõtisklesin nukralt tema kunagise lohutuse üle, sest ka tema ise suri suhteliselt noorelt, olles vaid 51-aastane.
Sellest sündmusest veel mõned aastad hiljem, kui olin jõudnud enda eluga n-ö keskeakriisi, mil elu siin maises hädaorus tundus minu jaoks vaid mõtetuks siplemiseks, mille talumine muutus väljakannatamatult nõnda piinavaks, et hakkasin kaotama elu mõtet, nägin ühel ööl nägemuse, kus surnud ema pani proovile minu elutahte. Ta sisenes ootamatult elektrivoolu kadumise järel majja koos surnud vanaemaga, andes vanaemale korralduse puudutada mind mingi umbes 30 sentimeetrit pika just-kui klaasja pulgaga, mis poolpimedas toas helkis hõbedaselt. Ehmusin sellest kohutavalt, sest teadsin, et nagu sellega mind puudutatakse, nii olen kohe igaveseks nende maailmas. Ütlesin neile kindlameelselt: „Ärge puudutage mind, ma tahan elada. Keegi ei jää siia maisesse maailma igavesti elama. Kord saabub nagu nii päev, mil tulen teie juurde, aga selleks on veel aega”.
Minu üsnagi rangelt kõlanud arvamuse peale vastas ema rahulikul häälel: „Hästi, poeg. Sinu otsust ma tahtsingi kuulda sinu suust. Ära karda, me läheme nüüd tagasi”. Koheselt pärast nende majast lahkumist tuli elektrivool majja tagasi. Kuigi minu otsaesine oli eelnevast sündmusest külma higiga kaetud, tuli südamesse kergendav hingerahu, et olin saanud enda kõhklused ootamatult üheselt paika panna tänu surnud ema abile.
