Lugu, mille juured peituvad ligi seitsme aasta taguses ajas, aga millesse sain selguse alles hiljuti, äsja lõppenud suvel, ei unune mul vist kunagi.

Minu vanemad elasid lahus, aga suhtlesin tihedalt nii ema, kui ka isaga. Minu isa elukaaslane suhtus  hästi minu külaskäikudesse ja olin oma perega alati väga oodatud. Minu isa oli alati see, kes uskus hingedesse, nende rändamisse ja müstikasse, vestlused temaga neil pikkadel õhtutundidel olid alati põnevad.

Olin 40, kui mu isa suri. Mu isa elukaaslasel Astal olid rasked ajad, sest ta oli üksi, lapsi tal ei ole. Kuna saime hästi läbi ja jäime suhtlema, siis käisin seal tihti ja olin Astale toeks. Möödunud oli 1,5 aastat ja ma sain vanaemaks. Mu tütre perre sündis poeg. Olin õnnelik. Mu tütar elas teises Eesti otsas ja Astaga nad eriti ei kohtunud. Tihti viisin Astale külla minnes oma tütrepojast pilte ja ta armastas neid alati vaadata.

Aastad läksid. Mu tütrepoeg Revo oli tore ja aktiivne laps. Imetlesin tema haruldast mälu ja tähelepanuvõimet, sest alati teadis ta täpselt, kus asub minu kodus üks või teine asi, mis mulle meeldib ja veel mitmed pisiasjad — siis veel ei osanud ma omistada sellele kõigele mingit erilist tähendust. Selgus kõigesse tuli aga möödunud suvel. Revo oli taas minu juures, kui helistas Asta ja küsis, kas olen millalgi külla tulemas, ta oli metsas käinud ja korjanud suure kukeseeni ja ta teadis, kuidas ma neid armastan. Ütlesin, et saan tulla küll, aga vaid koos lapselapse Revoga. Asta läks hetkega elevile, Revo oli 4,5 aastane ja nad polnud veel kohtunud.

Plaanid tehtud ja autol hääled sees, olime peagi linnast väljas, maanteel. Olime sõitnud ehk 40-50 kilomeetri ringis, kui Revo aknast välja vaadates ütles nii mõnegi mööda vilksatava paiga kohta kummalise kommentaari, mille panin ka siis veel poisi väga hea fantaasia arvele, ega pärinud midagi. Mõtted liikusid oma rada, aeg ja kilomeetrid lendasid ja peagi olime Asta värava taga. Maamaja uks oli suviselt valla, veranda trepil põõnutas kass. Hetkel, kui väljusime autost, liikus Asta suur karvane koer mõne hüppega värava suunas. “Sämmi, Sämmi, Sämmikene”, hüüdid Revo. Tardusin. Revo polnud kunagi kuulnud selle koera nime ja nad kohtusid esimest korda. Või siiski mitte?

Esimesest tardumusest toibunud, läksime majja. Üllatused ei olnud aga lõppenud, Revo teadis majas iga nurka, kappi ja sahtlit. Muidu veidi esmakohtumistel võõrastav poiss suhtus Astasse nagu vanasse tuttavasse. Istusin aiakiigel ja rüüpasin kohvi, ja hetkeks oli mul tunne, nagu ma oleksin kusagil eemal. Revo ja Asta jalutasid aias ja vaatasid mesilasi ja roosipõõsaid, tegemist jätkus terveks päevaks. Kui õhtul koju sõitma hakkasime, ütles väraval Revo : “Ole siis hea tüdruk”. Meie pilgud Astaga kohtusid: sel hetkel teadsime me mõlemad — mu isa oli tagasi.