Müstiline lugu: isa käis pojale unenäos teatamas, et ta peab nüüd lahkuma... ja läkski...
Lugu ise ja mälestused on jäänud aastate taha, kuid meeles on siiani.
Olin jäämas oma lastega üksi. Kui kaua oli isal veel perega koos olla, ei teadnud keegi. Püüdsin selle mõttega harjuda, niipalju, kui sellise asjaga üldse harjuda saabki. Püüdsin olla optimistlik, niipalju, kui see sellises olukorras üldse võimalik on.
Meie kaks vanemat last käisid koolis, noorem aga veel lasteaias. Kui mees parasjagu haiglas polnud, lubasin nooremal isaga koos kodus olla. Nad olid väga lähedased ja ehk seepärast mõtlesin tihti ka sellele, kuidas ma ühel päeval pojale küll ütlen, et isa enam ei tule. Püüdsin lugeda vastavasisulist kirjandust, aga see tegi kuidagi kõik hinges veel raskemaks ja nii püüdsin asjale mitte mõelda, kuigi ka see polnud lihtne.
Ühel õhtul, kui lastetoas oli juba vaikne, pugesin ka ise voodisse. Meie issi oli taas haiglas ja olime käinud tal külas. Oli isadepäev. Püüdsin sirvida ajakirju, et mõtteid mujale viia, kui ühel hetkel ilmus toauksele väike blond peanupp ja väike poeg küsis, kas võib minu juurde magama tulla. Kuigi meie peres sellist kommet polnud, et lapsed vanemate voodis magavad, siis seekord lubasin.
Kuulasin magava poja nohinat ja lõpuks uinusin ka ise. Ärkasin öösel tasase sakutamise peale. Tõusin voodis istukile ja esiotsa ei saanud millestki aru. Siis aga märkasin, et ka väike poja istub voodis ja tema siis mind sakutaski. “Kuhu issi läks?” küsis ta. “Issi on ju haiglas, maga nüüd ilusti”, vastasin. “Ei ole, issi ise rääkis mulle”. Olin üsna unine ja vaatsin kella, see näitas pool kolm. Rahustasin last ja lõpuks jäi ta uuesti magama. Mingiks hetkeks uinusin ka vist ise, kuid ärkasin siiski vara. Toimetasin juba köögis ja kell näitas väga varaseid hommikutunde. Peagi oli väike poeg avastanud, et mind enam magamas pole ja ilmus köögiuksele. Mulle meenus kohe öine vahejuhtum, aga ma ei jõudnud veel midagi küsida, kui poeg kordas oma öist küsimust : “Kuhu issi läks?” Sain aru, et ta on midagi ilmselt unes näinud. Küsisin, kuid paljut ei osanud ta seletada ja kindlasti ka ei mäletanud. Kuid oskas kirjeldada, et nägi palju inimesi -kõik vanaemad, tädid ja meie sõbrad olid ja tema oli issi süles. Siis aga oli issi öelnud, et peab minema kaugele jalutama ja ei saa teda enam sülle võtta. Siis poja mõtles viivuks ja ütles ütles: “Aga tead emme, kõigil olid joped seljas, ainult meie issi oli ilma jopeta”.
Hetkega tundsin, kuidas mu hinge puges jäine eelaimdus, justkui külm käsi oleks südamest kinni hoidnud. Poole kaheksa paiku heliseski telefon ja sain kurva teate. Kuigi oli raske asju seletada, tegi unes nähtu väikesele poisile isa lahkumise ehk pisutki kergemaks. Hiljem sain teada, et mu mees suri öösel kahe ja poole kolme vahel. Sellest ajast aga usun inimestevahelisesse vaimsesse sidemesse.
