Ette öeldes — usun vaid seda, mida oma silmaga näen ja käega katsuda saan.
Kaks aastat tagasi oktoobris läksin kell 22.30-paiku õue konteinerisse prügi viima. Imetlesin looduse värve — maja juures olevat söödipõldu ja kaugemal paistvat metsatukka — mõlemad olid õrnas, maast tõusvas udus.

Järsku märkasin kõrgelt ülevalt joonelt end poole langevat laialisirutatud tiibadega linnu moodi udukuju, mis oli tunduvalt tumedam kui ülejäänud hall udu ja nii poolteist meetrit lai. Jäin seisma, sest udukuju tuli otse minu poole.

Tavaliselt kardan pimedas, aga sel korral mingit kartust ei tekkinudki. Ootasin lihtsalt, kuni “lind” minust läbi lendas ja siis lihtsalt kadus. Seest käis läbi väga suur külmatunne. Mõtlesin, et mis see siis nüüd oli, halb või hea.

Marssisin kastini, viskasin prügikoti ära ja tagasiteel otsustasin, et toimunu oli mulle kaitseks. Edaspidi ei juhtu minuga enam mitte midagi, haigused ei kimbuta ja et ju see oli mu kaitseingel, kes endast märku andis. Senimaani oli mitu aastat kogu aeg kuhi muresid, küll kodumasinate, küttesüsteemi, küll eaka autoga, kõikvõimalikud haigused tulid kallale. Ja imede ime — pärast seda õhtut kadus mu närvilisus ja ette pabistamine, muutusin rahulikuks, sain magada, autogi ei streikinud igal sõidul enam ja kodus oli rahulik. Rahulikkus kestab juba paar aastat ja enesekindlust on kuhjaga juurde tulnud, sest saan paljuga hakkama.