Üks minu müstilisemaid kogemusi juhtus paar aastat tagasi ühel öösel. Ma ei mäleta enam, mida ma unes nägin, küll aga mäletan seda, et ühtäkki lõigati unenägu just nagu noaga ära ning järgmisel hetkel leidsin end tõtt vaatamast mingi olendiga, kes päris kindlasti ei olnud inimene. St tema juures justkui oli midagi inimlikku, aga ei olnud ka. Ma ei saanud aru, mis asendis me ruumi suhtes paiknesime, sest ma ei tajunud absoluutselt mingit ruumi ega ka oma keha. Olin ainult mina (mu olemus), tema ja ümberringi pimedus. Seejuures olin ma teadlik, et ma ei olnud veel ärkvel, kuid seda oli minu teadvus. Kõik värvid olid mustvalged ja nii oli sel olendilgi värvitu kahvatu nägu ja mustad silmad, millest kiirgas mingit uskumatult tugevat väge, või õigem oleks öelda, et neisse silmadesse vaadates oli tunne nagu vaataks põhjatusse tühjusesse. Minus tekkis seletamatu hirmutunne… Kogu see stseen võis kesta kokku vaid paar sekundit. Seejärel ütles olend sulaselges eesti keeles sisiseval häälel: “Patt ei muuda hinge paremakssssssss…” (lause lõppes sisinaga) ja hetk hiljem tundsin, kuidas need silmad kiskusid mind enda poole. Minu katsed vastassuunas liikuda olid täiesti lootusetud võrreldes selle jõuga, mis mind edasi kiskus. Ma sõna otseses mõttes lendasin nendesse silmadesse ja hetk hiljem ärkasin oma voodis üle kogu keha värisedes (st, et viimaks ärkas üles ka mu keha). Seejuures see ei olnud tavaline värin, mida me igapäevaselt tunneme — kui meil on külm vms. See oli sellist laadi värin, mille käigus iga millimeeter minust värises seest poolt, justkui kogu mu olemus vibreeris… Ja kui “värin” hakkas vaibuma, piisas sellest, kui ütlesin kuuldavalt välja selle sama lause, mida just kuulsin, ja “värin” hakkas uuesti pihta. Suutsin selle kummalise reaktsiooni endas veel palju kordi sedasi esile kutsuda, ka pool tundi hiljemgi.

Tagantjärele olen palju juurelnud, mida see kõik tähendas? Unenägu see igatahes polnud, sest olin vaimses mõttes kogu vahejuhtumi ajal ärkvel. Ehk oli tegemist hingerännaku kogemisega? Aga kui minu hinge oleks keegi teine endasse “imenud”, miks ma siis omas kehas ärkasin? Või oligi see olend minu tegelik mina, keda ma hingekujul sootuks teistsugusena nägin, kui kehaliselt ärkvel olles peeglisse vaadates? Sellisel juhul võiks vähemalt seda kummalist värinat hinge ja keha taaskohtumise aistinguks pidada. Aga kui tegemist oli kõigest oma kehasse uuesti siseneva hingega, kuidas sai minu keha eelnevalt minuga kõneleda? Kas meie kehades elab meist sõltumatult veel keegi? Ja mida täpselt mulle selle lausega öelda taheti? Kõik see on pannud mind senisest enamgi endalt küsima: kes me oleme, kust me tuleme ja mis on meie eksistentsi tegelik eesmärk?