Müstiline lugu: kes käis läbi vana peegli öösel last hüüdmas?
Eelmisel nädalal aga juhtus midagi kahtlast. Täditütar ärkas paari öö jooksul üles mitu korda, sest keegi sosistas ja kutsus teda — “Karoliine, Karoliine”. Tüdruku nimi on aga Karoliina. Loomulikult läks ta selle peale oma ema kaissu ning tädi rahustas teda, et kõik on korras, see oli vaid paha uni. Aga tüdruk ütles, et see ei olnud uni. Hiljem, kui ma temaga sellest rääkisin, rahulikult ning naljatledes, et mina näen ka igasuguseid unenägusid (ei taha hirmu külvata, pärast ei maga ta enam üldse), raius ta mulle ikka, et see ei olnud uni. Ma küsisin, et kas see oli mees või naine, kes sind kutsus? Karoliina ütles, et ta ei saanud aru, sest sosistati…. Pärast seda intsidenti, viis tädi oma tütre toast peegli ära ning nüüd on kõik vägagi rahulik olnud.
Ei tea, milles asi siis oli. Ma usun, et “lapse jutt” see kindlapeale ei olnud, sest “KaroliinE” ikka välja ju niisama ei mõtle. Ehk oli asi peeglis JA kapis korraga, et kuidagi koos avasid mingi “portaali”, sest ometigi oli kapp minu vanavanema oma, pärit minu ema- ja tädipoolsest suguvõsast, aga peegel on olnud siin majas umbes sada aastat ning maja kuulus kunagi tädi mehe suguvõsale. Või ehk oli asi ainult selles peeglis? Sest enne selle kapi “tulekut” oli peegel kogu aeg maas, seina vastas.
Kindlasti ei ole need jutud mitte võrreldavadki mõndade teistega, mida lugenud olen, aga omaette asi siiski. Puhaku mu vanavanaema rahus.
