Müstiline lugu: kes käis minust öösel elujõudu välja imemas?

 (9)

Müstiline lugu: kes käis minust öösel elujõudu välja imemas?
Photo by Steinar Engeland on Unsplash

“Tahan teada anda teile ühest loost, mis juhtus minuga siis kui olin veel laps,” alustab oma müstilist lugu Genadi. Saada ka sina oma lugu meile aadressile naistekas@delfi.ee, veel jõuad osaleda auhinnamängus, kus võid võta Madara kinkekomplekti, Aleksandr Šepsi raamatu ja ajurveedaraamatu.

Elasime perega Tartu maakonnas Nõgiaru külas, ma võisin siis olla kuski 7 või 8 aastane.
Koduks oli meil ühetoaline korter ühes suures tollel ajal koolhoosi majas, kus oli suur raamatukogu. Selles majas elas veel üks perekond, aga nende sissepääs oli hoopis teises maja otsas. Ma olen praegu 53aastane mees, aga läbi elatud emotsioonid ja saadud kogemus elavad minuga tänaseni. Ma tihti meenutan seda sündmust ja kogu aeg küsin endalt, mis see võis olla.

Ühel sügisel õhtul läksin magama. Kui ma õhu puuduse tõttu silmad lahti tegin, nägin esialgu üldist pimedust. Mõni hetk ma ei saanud ennast isegi liigutada, sest kogu minu keha oli liikumatu, hirm haaras kogu minu lapse mõistuse ja keha. Ma olin täitsa ärkvel tajusin kõike selgelt, et midagi toimud kuid ei saanud aru, mis see võis olla. Ma mäletan, et hakkasin sellele kuidagi vastu põiklema. Korraks ma leidsin endas nii palju jõudu, et suutsin pöörata pead toa poole. Tuppa aknast sisse paistis natukene öövalgust, kuid seda oli piisavalt, et tajuda ja näha.

Seotud lood:

See, mida nägin, šokeeris mind ja ma olen selle mälestuse valduses tänaseni. Ma tõstsin silmad minu voodi juures seisis hele, udutaoline kuju. Selle kuju jooned olid selged. Ma korraks jäin õudusega seda kuju vaatama. Siis äkki see kuju hakkas vaikselt kummarduma minu näole. Mäletan, et jõudsin veel kuidagi öelda “mine minema”. See öeldu oli rohkem häälitsus kui selgelt väljendatud sõnad. Ma ei tea, kust ma leidsin endas jõudu, kuid ühel hetkel allutades elu instinktile ma tegin jõulise pingutuse ja tõmbasin endasse täie rinnaga õhku sisse. Selle peale udukuju kadus. See oli tõeliselt vapustav elamus, sest edasi liikumatult lamades ma hakkasin mõtlema sellele, mida nägin. Kodus oli vaikne ja pime, ma kuulsin kuidas magavad minu lähedased. Ma lamasin voodis, olles läbielatud valduses, järk- järgult ma veelkord püüdsin läbi elada seda, mida nägin, tajusin ja iga kord oli see vapustavalt hirmuäratav.

Nüüd meenutan kõike seda juba rahulikumalt rohkem midagi taolist tänaseks kogenud ei ole. Kuid lapsena läbi elatud mälestus elab minuga tänaseni. Olen sellest rääkinud oma lähedastele ja sõpradele kui seiklusest, kas oli see tõesti seiklus või midagi muud, ma ei tea sellest tänaseni, kuid seda mida nägin ja läbi elasin jääb minuga ilmselt minu elu lõpuni.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare