Müstiline lugu: kes oli see nähtamatu, kes mind mu oma kodus terroriseeris?
Ligi kolm aastat tagasi oli mu elu koost varisemas — järjest süvenev alkoholism, kasvavad võlad, narkootikumid. Mingil hetkel ei olnud enam motivatsiooni töölgi käia. Kõik eskaleerus ühel pimedal talveõhtul kui taaskord purjakil peaga koju jõudsin. Otsustasin, et nüüd mulle aitab — täna õhtul lõpetan selle kõik. Olles eesmärgile juba väga lähedal, läks kõik siiski viltu ning loobusin.
Pärast seda ei olnud enam miski endine. Mind tabas tavalisest veelgi võimsam depressioon. Pöördusin tülli nende väheste inimestega, kes mulle korda läksid. Ka tervis andis järele. Korter, kus parasjagu elasin, oli hästi köetud — isegi talvel tuli vahel pikalt aknaid lahti hoida, et selles kunstlikus troopikas normaalselt toime tulla. Kuid õhtuti kodus istudes hakkas mul pärast toda vahejuhtumit külm. Mitte, et oleks kogu aeg jahe olnud — see tuli periooditi, eriti ringi liikudes. Pidevalt tabasin end jõllitavat tühjusesse, nagu miski seal kõnetaks mind. Ka uni, mis varem lohutust pakkunud oli, pöördus millekski muuks. Voodisse viskudes pidin uinumiseks linade vahel tunde ringi siplema. Ärgates tundsin end nõrga ja jõuetuna.
Töötanud olen aastaid loodus- ja täppisteadustega seotud valdkondades. Olin realist — kõik paranormaalne tundus lihtsalt jabur muinasjutt. Mingit usku vaimudesse, hingedesse, jumalasse ei olnud. Seega pärast kuu möödumist ebaõnnestunud suitsiidikatsest, olin veendumusel, et nüüd olengi lõpuks ära keeranud, hulluks läinud. Pea oli täitunud võõraste mõtetega. Ma ei tundnud ennast enam oma kodus turvaliselt.
Suures üksinduses otsustasin ühel talveõhtul küll kutsuda hea sõbranna, kellega polnud ammu suhelnud. Kuna elutoa lamp oli mõned päevad tagasi otsad andnud, soetasin poest suure küünla, et päris pimedas istuma ei peaks. Ning mis edasi juhtuma hakkas, muutis mu elu kardinaalselt. Esimene vihje, et midagi on väga valesti, tuli küünlalt. Tegu kaugeltki esimese korraga, mil küünlaid põletanud olen — kunagi ammu sai seda päris tihti tehtud. Kuid sellise leegiga polnud mina näinud veel ühtegi vahapulka põlemas. Leek hüples, tantsis ja purskas tulejutte mitmekümne sentimeetri kõrgusele. Kontrollisin aknaid tuuletõmbuse kartuses, üritasin seletusi otsida füüsika poolelt. Miski ei suutnud leegi sellist käitumist põhjendada.
Varsti kõlaski uksekell ning kauaoodatud külaline saabus. Istusime siis laua taha maha ning lürpisime küünlavalges magusat teed. Rääkisime maailma asjadest. Tunni või kahe möödudes pidi sõbranna edasi ühele peole liikuma. Püsti tõustes tabas teda äkiline valu, ta hakkas värisema. Kui uurisin, et mis tal järsku hakkas, kirjeldas ta seda järgmiselt :“selline tunne on, et tahaks end lihtsalt kohe siinsamas oksa tõmmata.” Ning asi kiskus veelgi süngemaks. Tekkinud külmavärinad hüppasid kordamööda minu peale, siis jälle talle tagasi. Küünal läks täiesti hulluks. Mõne aja pärast jõudsime esikusse. Sõbranna haaras pihku telefoni, et oma kaaslastele helistada, kuid selle peale viskas telefon ette minu kontakti ning lõi siis ekraani pimedaks. Ühelegi taaskäivituse nõksule nutiseadeldis enam ei reageerinud. Proovisin talle helistada — uskumatul kombel telefon kutsus, kuid samas mingit pilti ekraanile ei kuvatud ega helinat kõlanud. Olime juhtunust parajalt šokis ning külmavärinad jätkusid. Otsustasime veel mõni aeg rahulikult istuda ning juhtunule seletust otsida.
Uue teetassi taga avaldas sõbranna mulle saladuse. Nimelt olevat tal olnud ohtralt kogemusi erinevate paranormaalsete nähtustega (minu vaated olid talle teada, polnud põhjust varem sellest rääkida). Ning kõik minu kodus toimuv viitavat tugevalt mingi negatiivse tegelase kohalolekule. Kõike eelnevat arvesse võttes ei olnud ma enam võimeline end ümbritsevat eirama. Mind tabas äkiline, kuid võimas selgus — äkki me ei olegi siin maailmas üksi. Äkki ei lõppegi kõik surmaga.
Järgnevad nädalad möödusid end selles vallas harides — kontakteerusin paljude asjatundjatega. Kogu teekond paharetist vabanemiseks kujunes eneseavastusretkeks. Saavutasin sisemise rahulolu ning puutusin otseselt kokku veel väga paljude erinevate hingedega (nii „heade” kui „halbadega”). Kõik kulmineerus ühe sünge rituaaliga, mille lõpuks suutsin end painaja käest vabaks murda. Nüüd, aastaid hiljem, on elu liikumas järjepidevalt paremuse suunas. Aktiivselt enam hingede ja vaimudega kontakti ei hoia, kuid olen lõplikult aktsepteerinud, et üksi me siin päikese all kindlasti olla ei saa.
