Müstiline lugu: kes päästis rappa eksinud matkajad surnuks külmumisest?
Olime kursakaaslasega jalgsimatkal keset talvist Soomaad. Päev vajus kiiresti õhtusse, pimedus laskus soo peale ja meid valdas paanika. Õige suuna kaotasime juba hämaruses, mil ülejäänud matkagrupist maha jäime. Saabuvas pimeduses ei seletanud silm ka ülejäänud seltskonna jalajälgi — kuidagi hajusid need hangede vahel.
Ja eksinud me olimegi.
Tähtede järgi me ka liikuda ei osanud — mõlemad jäime eri arvamusele Põhjanaela asukoha suhtes. Ega see meid eriti aidanud olekski — puudus vähimgi aimdus rabast ja selle ümbrusest ning kuhu Põhjanaela järgi suuna hoidmine meid viia võinuks. Käre külm tungis läbi riiete ihuni ja samm muutus hangedes sumbates aina töntsimaks. Hoidsime siiski teineteise lähedusse, sest üksi hange kukkumine tähendanuks kindlat külmumist. Veel mõned sammud, siis veel mõned — ja peaaegu üheaegselt vajusime lumme. Nii palju oli meil veel jõudu, et klammerdusime teineteise külge. Kuid tundsime, kuidas külm ja väsimus unele teed andsid.
Läbi suikumise kuulsin nõrka kellaheli ja pruuskamist. Panin kuuldu väsimuse ja hallutsinatsioonide arvele, sest vaevalt jõuluvana saan öises rabas ringi liigub. Kuid hääled muutusid aina tugevamaks, lisandus ka lume krudisemine mingi raskuse all. Viimane, mida tundsin, oli see, kuidas tugevad käed mind lumehangest välja tõstsid. Meid asetati mingile kõvale alusele ja tõmmati peale haisvad rasked tekid. Kellegi käsi surus mu suule pudelikaela ja valas suhu vedelikku. Jälestusega tundsin, kuidas piiritusesuutäis mu kõrist alla voolas — saanimees ei lasknud seda välja sülitada. Kostis mitmehäälne „Nõõ!” ning soojade tekkide all suikusin taas. Ärkasin, kui saan peatus majakese ees, mille akendest voogas laulu ja lärmi. Saanimees surus veel kord oma rõveda piirituseplasku mu huultele ning siis tiriti meid saanist välja. Püsti tõustes tundsin, kuidas manustatud alkohol mulle pähe oli jõudnud, komistasin ja vajusin trepile kössi.
Hommik saabus valguseküllasena. Olin puhaste linade vahel mõnusas pehmes voodis. Ainult kondid olid valusad, kurk kähe ja hingeõhk haises räigelt piirituse järele. Tundus, et olen kas unenäos või paradiisis — isegi Tartu ühikas ei olnud nii häid elamistingimusi. Siis astus uksest sisse keegi keskealine mees. Ta uuris, kes me oleme, mis meiega juhtus ning miks olime kahekesi keset pakaselist talveööd Soomaa Külastuskeskuse ukse taga.
Selgus, et mingi ime läbi olime sattunud oma algsest matkakohast kümnete kilomeetrite kaugusele, üle soo ja jõgede, Soomaa Külastuskeskuse peasissekäigu ette. Sel hetkel tundsin, et läbielatut on minu jaoks veidi liiga palju — ja vajusin taas meelemärkusetult voodisse.
Keegi ei osanud hiljem seletada, kuidas me Külastuskeskuse juurde sattusime — ei mingeid jälgi, ei mingeid märke saladuslikest saanidest… Vaid üks kohalik vanataat pobises miskit kummituslikest tsaariaegsetest piiritusevooridest, mis sada aastat hiljem endiselt üle raba pidavat liikuma, endast ühtegi jälge maha jätmata ning öiseid rändureid hingepõhjani ehmatades. Ent ikkagi jäi müstiliseks, mismoodi me läbi öise talvise soo nii kaugele jõudsime ja ära ei külmunud…
