Müstiline lugu: kõrvulukustavad paugud, vee tilkumine kraanist, koputused ja rasked hingetõmbed on vaid mõned viisid, kuidas kummitused endast märku annavad

 (9)

Müstiline lugu: kõrvulukustavad paugud, vee tilkumine kraanist, koputused ja rasked hingetõmbed on vaid mõned viisid, kuidas kummitused endast märku annavad
Foto: Raivo Tasso

Hämmastav, kui paljud Naisteka lugejad on kokku puutunud müstiliste ja salapäraste asjadega, millele ei oskas seletust anda. Siin on neli lugu sellest, kuidas vaimud on endast märku andmas käinud. Soovitatav lugeda teiste inimeste juuresolekul ja valgustatud ruumis, muidu võib väga kõhe hakata!

Epu lugu:

Loe veel

Lugu, millest räägin on minu elus üks meeldejäävamaid kogemusi paranormaalsusega. On ka teisi juhtumeid olnud, kuid see lugu erineb väga palju teistest minuga juhtunuist.
See juhtus siis, kui vaatasime emaga õhtul vene “Selgeltnägijate tuleproovi”, kus oli võistlemas ka Jelena Golunova.
Parasjagu oli stseen, kus Golunova oli seletamas surmaenergiast. Olime emaga mõlemad asjasse nii süvenenud ja lummatud, et kordasime sõna surmaenergia üheskoos. Kohe, kui see sõna öeldud sai — kuulsime koridorist häält, mis meenutas tugevat trummipõrinat või kõuekõminat või nagu mitu inimest prõmmiks tugevalt vastu koridori ust. Igal juhul tundus see ähvardavana. See oli nii võimas, täitis kogu koridori. Tekkis apokalüpsise tunne, et pääsu pole kuhugile. See kõik suundus koridorist meie, suure toa poole. Kiljatasime, samal momendil saabus kohe ka vaikus. Vaatasime üksteisele otsa, et mis nüüd oli ja läksin veel koridori vaatama, mis see võis olla. Polnud kedagi ei koridoris ega ukse taga.
Järgmine päev küsisin naabritelt, kas nemad kuulsid tugevat müra. Keegi polnud midagi kuulnud. Ainult üks naabritest oli kuulnud meie kiljatust. Muud midagi. Ju see oli too ’surmaenergia’ viis meile näidata, et see kõik ongi olemas.
Igal juhul pole sellist asja varem elus kogenud.

Seotud lood:

Karmeni lugu:

Elasin väiksena ühes väikelinna eramajas oma vanemate ning õega. Maja oli tavaline, väikene, ümbritsetud teiste üksikelamutega ning ühest küljest metsatukaga. Majas endas aga tuli aeg-ajalt ette eriskummalisi koputamisi. Koputamised kõlasid nii nagu oleks keegi välisuksel vihaselt või paaniliselt tagunud, kuid kui ukse peale minna, siis ei olnud seal kedagi. Neid koputamisi juhtus peaaegu iga kuu, mõnikord isegi rohkem. Kuna eelnevalt uksele minnes teadsin, et seal ei ole kedagi, siis võttis see iga kord hinge seisma ning tundus ka, et süda jättis iga kord löögi vahele.
Üks kord olime sõbrannaga kahekesi kodus kui kuulsime koputamist. Ka tema kuulis seda. Rääkisin talle, et seda on varem ka juhtunud ning et uksel pole kedagi- tekkis küsimus, et äkki teevad naabrilapsed nalja. Läksime siis uksele ning jooksime kumbki teine teiselt poolt maja ning tegime tiiru peale — mitte kedagi ei olnud. Koputamise olemus oli seega veel kummalisem ning tekitas kõhedust. Ka minu õde rääkis, et on kuulnud seda koputamist ning, et kunagi pole kedagi ukse peal.
Seda koputamist on peale seda, kui õe ja emaga välja kolisime, ka hiljemgi kuuldud, kuid seletust sellele ei ole.
Aastad läksid mööda ning eelmine aasta sain sugulastelt teada, et majal on olnud päris halb karma. Kõik eelmised maja elanikud on ära surnud mitteloomuliku surma, läbi õnnetuste. Nii juhtus ka isaga.
Kogu see koputamiste teema on olnud müstiline ja siiamaani seletamatu. Kas see vihjas sellele, et midagi halba on tulemas..või üritas see meid majast minema ajada..seda ma ei teagi ja ilmselt ei saagi teadma.

Kristiina lugu:

Ma ei mäleta, kui vana ma täpselt olin, kuid see lugu leidis aset siis, kui ma juba koolis käisin, nii ehk teise- kolmanda klassi vahel. Koolis oli sügisvaheaeg ja ma sõitsin maale vanaemale külla.
Suur kahekordne maja asub metsa sees, kuid mitte nii väga sügaval. Ma olen alati seda maja kartnud ja üksi on seal eriti kõle ja kole olla. Kuid tookord ma polnud üksi.
Minu tuba asus teisel korrusel. Mäletan, et tookord oli mul sinna üles asja ja tuld ma põlema ei pannud, kuid miskipärast tekkis nii kõle tunne ja jooksin diivanile ning tõmbasin teki üle pea. Ma tundsin, et keegi on seal veel, aga ma ei tundnud, et keegi istuks mu kõrval. Lihtsalt tajusin, et ma pole üksi selles toas. Kuulsin, kuidas kõlasid sellised viimased rasked hingetõmbed nagu ei saaks hingata. See oli nii jube ja õudne, ma mäletan, et ma isegi nutsin, kuid mitte nii kõvasti. Lõpuks tuli vanaema ka alt vaatama, kuhu ma jäin. Ta pani tule põlema ja ma olin nii endast väljas tol hetkel. See hetk ja need emotsioonid ei unune kunagi, seda kirjeldades meenub kõik nii hästi. Lapseeas sellist kogeda jätab terveks eluks meenutuse tollest hetkest. Vanaema ütles alati, et seal on keegi ja omasid ta hoiab. Mulle jäi küll teine mulje.

Kadri lugu:

Olin siis 15-aastane ning veetsin ööd vanaema juures. Tal oli suur eramaja, kus ühes toas oli ka arvuti ja internet (see oli tol ajal pigem privileeg, mitte inimõigus). Pimeduse saabudes läksid vanaema ja vanaisa autoga lennujaama minu onu perekonnale järele, ning mina koos nende tolleaegse koeraga jäime kahekesti terve maja peale. Veetsin enamuse ajast arvutitoas ja ootasin teisi koju. Toauksest väljudes laiutas ees pikk esik, üle selle oli köök ning vasakul elutuba, kus oli ka koer. Millegi pärast tekkis mõne aja möödudes minus tunne, et ma ei taha toast väljuda ning tundsin kerget ärevust. Peale seda oli kuulda, kuidas täielikus vaikuses köögikraanist vett tilkus (kraan oli korras ja vett ei oldud mitu tundi sealt lastud). Mulle tundus, et ma mõtlesin üle, kuid siiski hakkasin kartma. Sellepärast otsustasin kutsuda teises toas oleva koera enda juurde julgustuseks. Ta oli väga rõõmsameelne, ning varasemalt tuli alati kutsumise peale. Seekord mitte. Mitmekordse kutsumise peale tuli kutsa korraks suuretoa ukse lävele, vaatas hirmunud silmadega koridori keskele, hakkas niutsuma, ning jooksis tuppa diivani taha peitu.

Järgnevat ma mäletan väga segaselt, ilmselt on mu mõistus selle lihtsalt ära blokeerinud. Tean vaid nii palju, et kuulsin imelikke õudusttekitavaid hääli, ning nägin tumedat hõljuvat kogu keset koridori. Olin kui halvatud, ja hing jäi kinni. Paari sekundi möödudes (mis tundus terve igavikuna) suutsin kiiruga ukse kinni tõmmata, läksin arvuti taha, panin klapid pähe ja kuulasin muusikat, kuni pererahvas koju saabus.

Ma ei ole ainus, kes seal majas veidrusi on kogenud. Kui minu isa seal väiksena elas, kuulis ta tihti öösiti, kuidas keegi köögikappide uksi avab ja sulgeb. Varasemalt seal ööbides olen mina kuulnud samme esikus, ning näinud õudusunenägusid.

Kes teab, mis energiatega seal tegu on, kuid midagi õõvastavat elab tolles majas. Keegi ei tea miks, kui kaua, ja kes seal on. Ometi on see midagi nii tugevat, et on mul värskelt meeles ka nüüd — 13 aastat hiljem

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare