Müstiline lugu: kui meest pole kodus, käib surnud äi meid valvamas...
Igal ööl, kui abikaasa tööl oli, kuulsin samme, mis sarnanesid kadunud äia lohistavate vanainimesesammudega. Sammud algasid välisukse juurest, läksid meie magamistuppa, kus olid ka laste voodid, käisid ning peatusid iga voodi juures, pöördusid tagasi esikusse välisukse juurde.
Esimesel korral kohkusin hullupööra, helistasin abikaasale, kes arvas, et olin televiisorit vaadates korraks magama jäänud või kuulnud juhuslikke helisi.
Aga need sammud kordusid nädalast nädalasse täpselt ja ainult neil öödel, kui abikaasa tööl oli. Pärast paari nädalat ma enam ei kartnud, tundus isegi kodusem olevat, kui teadsin, et ei ole üksi. Sest selleks ajaks olin hakanud mõtlema, et äi muretses laste ohutuse pärast ja käis siinpoolsuses asja kontrollimas.
Abikaasa muidugi ei uskunud mu juttu. Kuni… ühel ööl, kui ta pidi tööl olema, saadeti ta koju. Istusime koos elutoas kui jälle algasid sammud. Sammud käisid laste juures, nagu iga kord ja tulid siis esikusse tagasi. Kuid abikaasa oli koju tulles oma koti pooleldi käimisteele jätnud ja nüüd esikusse tagasi tulles põrkas sammuja vastu kotti ning lükkas selle ümber. Edasi läksid juba lonkavad sammud.
Abikaasa oli samuti neid samme kuulnud, ma ei ole teda varem ega hiljem nii näost valgena näinud. Igatahes ta istus pärast seda tükk aega vaikides… Alles järgmisel päeval tegi ta asjast uuesti juttu ning lisas, et nood eelmiseõhtused olid tõesti tema isa sammude moodi. Usun, et nii käis mu kadunud äi oma lapselapsi kaitsmas, sest käimine lakkas pärast Interrinde laialiminekut.
Minuga on juhtunud veel üks hämmastav lugu. See on üks unenägu ning see, mida edaspidisest sellega seostan. (Olgu öeldud, et näen ääretult harva unenägusi, mis üldse ärgates veel meeles on). Ammu, kui olime abikaasaga alles “käima hakanud”, nagu tol ajal öeldi, nägin ühel öösel unes, et olen koos oma “printsiga” mingi kiriku varemetes. Käisime, kolasime ringi, ronisime müüridel, treppidel, käikudes. Tema ütles, et see on Tartu Toomkirik (päriselus polnud mina tolleks ajaks veel Tartu Toome varemetesse sisse saanud).
Siis ronisime koos ühte aknaavasse istuma ja selle ronimise ajal avastasin, et me hoiame käes kolme pampu. Seadsime endid mõnusalt aknaavasse istuma kuni ühel hetkel tahtis poiss mu kõrvalt minema ronida. Panin tähele, et keegi pikk üleni mustas riietuses kuju takistas teda nii, et ta jäi mu kõrvale. Selle koha peal ärkasin üles. Juhuslikult tean ka selle unenäo kuupäeva, sest järgmisel päeval oli ühe me sugulase sünnipäev.
Aastad möödusid, abiellusime, meile sündis kolm last, tulid igasugused ajad kuni ühel hetkel tundus, et me kooselu kipub läbi saama. Aga üks mu tol hetkel värske tuttav mõjus abikaasale nii, et me elu hakkas taas laabuma, võib ehk öelda, et isegi paremini kui enne. Jäi vaid imestada, et ta oli sündinud täpselt mu unenäo nägemise öösel. Ja esimene kord, kui teda nägin, kandis ta just selliseid riideid kui mu abistaja unenäos.
Ja veel, kui olin mõne aasta pärast päriselt saanud Tartus Toome varemetesse, nägin ühel hetkel täpselt sama vaadet kui mu kunagises unenäos.
Asi ei olnud ka sellega veel läbi. Ööl pärast Toomel käimist nägin uuesti und Toome varemetest ja meist abikaasaga. Istusime jälle samal aknad kui aastaid tagasi. Kui tol korral nägime välja sellised nagu me noortena olime ja aastaajaks võis olla varakevad, siis uues unenäos olime juba oma tolleaegses vanuses ja kõrvalaknal istusid me kolm täiskasvanud tütart ning aastaaeg oli sügis. Selja taha vaadates nägin selga vastu raagus puud toetamas seda kogu mustas. Ta viipas korraks ja hajus uduvihmas.
