Sissejuhatuseks võin öelda, et müstilistest hetkedest on mul rääkida nii mõnigi lugu, kuid pikemalt peatun ühel, mis on minu jaoks võib-olla kõige armsam.

Olin sel ajal viieaastane. Minu vanaema, kellega olin lähedane, oli just surnud kuu aega tagasi. Läksime ema ning õega surnuaiale tema hauda korrastama. Mina nagu ikka lällasin ümber haua, uurisin läheduses asuvaid haudu ja vahepeal aitasin emal riisuda. Ümberkaudu polnud kedagi, ainult meie. Ühel hetkel jäi mu pilk millelegi liikuvale pidama. Umbes 50 meetri kaugusel, puude vahel kõndis minu vanaema!

Korraga oli asi kuidagi segane.. Sikutasin ema seelikut ja näitasin näpuga vanaema suunas, öeldes: “Näe vanaema on ju seal! Miks ta siia ei tule?” Mäletan, et vanaema hing ei vaadanud kordagi meie suunas, lihtsalt kõndis kuskile. Ema vaatas ümberringi ja kinnitas mulle, et seal ei ole kedagi, tema küll ei näe. Ei näinud teda ka õde. Mina ikka raiusin oma pakku, et kuidas te siis ei näe. Lõpuks hakkas piisavalt kõhe, et lasime sealt kiiresti jalga. Ema ikka ütleb, et vanaema kaitses mind alati ja tõenäoliselt jättis ta minuga niiviisi hüvasti. Minu jaoks on see soe mälestus ja mulle meeldib mõelda, et ta kaitseb mind siiani.