Ma ei teagi kohe, millest pihta hakata … Neid müstilisi kogemusi on rohkem, kui üks. Ühest, kus õde mulle teispoolsusest ingli saatis kinnitamaks, et temaga on kõik okei, olen teile juba kirjutanud ja see on ka avaldatud. (loe: Mu vähki surnud õde kaitseb mind teispoolsusest) Peale seda olen hakanud mõistma ja tajuma, et ma pole siin ilmas päris üksi ja et mul on siin maamuna peal suurem eesmärk, kui lihtsalt tööl käia ja makse maksta. Olen oma rännakutel alles alguses ja mingi seletamatu sisetunne kuskil tagakuklas paneb uskuma, et ühel päeval jõuan selgemale arusaamisele nii iseenda eksistentsist kui ka elueesmärgist.

Müstiline lugu, millest seekord kirjutan, on järgmine.

Magasin kodus oma õndsat und, täiesti tavaline elu ja päev, ei midagi tavapäratut ega ebaloomulikku juhtunud ei olnud. Ärkan tavaliselt mobla äratuse peale kell 7.30. Tol hommikul aga oli kõik teisiti. Ärkasin järsku poole magamise pealt üles ja mitte õudusunenäo või mingi heli peale, mis iganes kuskilt kosta võib, vaid selle peale, et mu süda meeletult rinnus peksles. No ikka nii meeletult, et kartsin, et lõhub öösärgi seljast. Olin maganud selili ja tõusin hetkega istukile. Tavaliselt ikka teed ju silmad lahti, haigutad ja muigutad enne, kui liigutama hakkad. Alaselja valude tõttu venitangi enne üles tõusmist vastavaid lihaseid, et ilma piinadeta püsti saaks. Aga seekord ei mingit takistust, tõusin plaksti kohe istukile, nagu laibad õudukafilmides kirstudest püsti kargavad. Süda taob. Peast käib läbi mõte, et krt, mis nüüd toimub, et kas sain infarkti, et kas nüüd surengi ära või MIS KRT TOIMUB, AHH !? Vaatan kella, see on 6:00. Püüdsin siis rahuneda, heitsin uuesti voodisse selili, hingasin rahulikult sisse-välja, rahulikult sisse-välja, sisse-välja, sisse-välja, sisse-välja … ja jäin lõpuks uuesti magama.

Äratus. Mobla hakkas laulma 7:30. Teen silmad lahti, katkestan äratuse ja ise nii õnnelik. Nii kuradima õnnelik, et enam õnnelikumat inimest maamuna peal olla ei saa, no ei ole lihtsalt võimalik :) Selline tunne oli, nagu hõljuksin õhus, kuskil kõrgemal voodi kohal. Ja ümberringi on kõik nii hele, nii hele ja värviline on kogu õhk ja soe, sõnulseletamatult soe ja pehme ja mõnus. Mingi tohutu soojus oli hinges, tundus, nagu oleks terve maailma armastus mu sees, nii helge, et … Eesti keeles ei ole selliseid sõnu, millega seda tunnet väljendada. /hetkel oli deja vu … / Olin toona armunud, kui tulla tagasi päris maailma. Armunud inimesesse, kellega tutvumine või meie teede ristumine oli minu jaoks ka omamoodi müstika, kui uskuda hingede rännakuid, kokkulangevusi ning seda, et me surnud lähedased meie eludes osalevad. Ja kogu selle suure heleda ja sooja vahu ning meeletu õnnetunde sees vasardas mul peas ainult Tema nimi.

Heh, panin siis riidesse, ise nii õnnelik, nii õnnelik … Jõin kohvi, pesin, joonistasin näo pähe ja läksin tööle. Käin tavaliselt autoga, aga tol päeval läksin jalgsi. Õhus hõljuda on ju palju toredam. Mäletan, et peitsin enda nägu vastutulevate inimeste eest. Kuidagi väga piinlik tunne oli niimoodi õitseda, kui teised täiesti tavapäraselt tõsised, unised ja mornid olid. Häbenesin õnnelik olla ja välja paista. Sain oma uduheledas vaimus olla täpselt kella 14:00-ni, kui sain sõnumi, mille peale ma maa peale tagasi lärtsatasin, aga see pole enam oluline ega müstiline …

Käisin hiljuti inimese juures, kes kurikuulsaid tśakraid puhastab ja avab ning kõige muu seas eelmisi elusid näeb ja muud sellist müstilist. Tuli välja, et mul on väga vana hing, pärit kuskilt Itaalia mägilinnakesest, olin vana ja pikkade hallide juustega naine. Et mind on saadetud siia maailma headust ja armastust jagama. Olen kõrgemalt poolt saadetud ja mul on väga suur süda, kuhu mahub palju inimesi ja nad tunnevad end seal väga kaitstud ning armastatuna ….

Olen väga maine inimene old sinnamaani, kuni need „woodoo“ asjad toimuma hakkasid. Ja olen tänagi, seetõttu on mul kohati üpris raske uskuda ning leppida selliste nähtustega, aga … AGA…

Kas Seewaldis on veel vabu kohti ?! Või leidub äkki veel müstilisem inimene, kes kogu asja oskaks mulle lahti seletada ja/või olla mulle mentor sel kummalisel avastusretkel ?