Müstiline lugu: kuidas mu surnud isa mu last lohutamas ja rahustamas käis
Oli 4.04.2005.a. ja hommik oli ilus ning väga tuulevaikne. Mõtlesin, just enne tööle minekut maalt, et kuidagi kummaliselt rahulik on. Minu laps magas all kaminatoas, mis oli ühtlasi isa ja tema naise magamistoa ees. Kasuõde magas oma peiuga üleval korrusel ning koer soovis õue asjatama minna. Lasin ta välja, mitte kunagi pole ta hakanud haukuma magamistoa akende all niiviisi nagu kutsuks abi. Kasuema tuli üles ning kutsus koera tuppa, riieldes, et ajab nii teised kõik üles. Mina sättisin tee äärde minekule ja ootasin, millal tuleb teine kasuõde oma mehega ja läheme koos pealinna, kus mina tööl käisin. Istusin tee ääres ja vaatasin maja poole, akent, kus magasid isa jne. Sisetunne oli veidi rahutu, kuid ei saanud ma aru, et miks. Lapsel oli heameel, et sai jääda oma vanaisaga nädalaks maale, kuna vanaisal polnud vaja kaugsõitu minna just sel nädalal.
Kui olime pealinna jõudnud, helises telefon ja me saime kurva uudise, et mu isa on teise ilma lahkunud. Teda oldi elustatud ning kutsuti kiirabi, minu laps viidi unesegasena ruttu kasuõega teisele korrusele, et tal ei tekiks mingit traumat. Meie sõitsime koju, jõudsime sel hetkel, kui isa juba viidi matuseautosse. Kohale oli juba jõudnud ka minu sugulane. Isa viidi lahkamisele, kuna ei teatud, mis viga, et teise ilma läks.
Jäin lapsega kahekesi koju, pesin teetasse ja poiss oli õues, kes oli tol ajal 6-aastane. Jooksis tuppa mingil hetkel suure õhinaga ning teatas, et emme, emme...ma rääkisin just vanaisaga, ta rääkis mulle, et ta pidi ära minema, kuna oli väga haige ja et poiss ei peaks muretsema, kuna ta vaatab ja jälgib teda pilve ja päikese tagant. Laps oli samas nii rahul, et sai oma vanaisaga rääkida ja ta rääkis ka temaga pidevalt aastaid. Nüüd ei tea enam, et oleks rääkinud, kuid vanaisa olevat talle end ilmutanud.
Kui oli mõni aeg möödas isa surmast, tulin töölt ära ja olin toeks kasuemale, kellel oli juba teine abikaasa matta. Olin samas voodis pikutamas ja poiss magas samas ees toas ning tv-d vaadates märkasin vilksamisi silmanurgast, et keegi liigub ees toas. Ütlesin, et jää magama ja vaatasin sinna, laps magas. Ilmselt isa käis seal toas.
Mingil ajal seal majas olles veel oli juhus, kui tulime sugulasega peolt öösel ja tema kardab pimedust ning igasuguseid hääli, siis välisuksest tulles nägin, kuidas keegi valge hommikumantliga trepist üles läks. Olin tasa, kuna sugulane oleks hullult hirmunud olnud. Läksime kööki, tegime mõne võileiva ja jõime teed. Siis hakkasin ees minema üles, kui sugulane palus oodata, et ta ei julge. Küsisin põhjust ja vastas, et nägi sama mida minagi, kui tuppa tulime.
