Mõned aastad tagasi ühel kargel jaanuariööl nägin unes, et seisan kõrgel voorel, nagu need Jõgevamaal on, ja vaatan alla. On suvi, voore nõlvad kaetud lillede ja rohuga. Kaugel all näen taluõue: vasakul pool pikk palkidest elumaja, otsaga minu poole, selle ees õitsev lilleaed, taga viljapuud ja marjapõõsad. Paremal, teiselpool avarat õue on teised hooned: küün ja laut ühe katuse all, siinpool otsas toekas ait, nende vahel kemmerguputka ja võrguga ümbritsetud kanaaed, milles pole näha ühtegi sulelist siblimas. Ruumika õue tagumises otsas kasvas kõrge puu. Päike siras kõrgel taevas, näha polnud kedagi. Mis kõige kummalisem, kuulda polnud ka midagi — ei linnulaulu, ei putukate suminat. Ükski rohukõrs ega lillevars ei liikunud. Äkki hakkas suur majesteetlik puu aeglaselt piki õue minu poole langema. Täiesti hääletult kukkus hiiglane maha, ainult lehe- ja koorepuru ning mullapilv tõusis õhku. Puu õõtsatas veel mitu korda, siis rahunesid viimasedki oksad. Jälgisin toimuvat päranisilmi ning sellega oli unenägu minu jaoks lõppenud.

 Järgmise päeva hommikul, kui olin käsipidi valamus nõusid pesemas ja öist unenägu meenutasin, kostis mu peas äkki väga selgelt meesterahva käskiv hääl:

„Mine vaata, mis puu see on!”

Momentselt seisin jälle voorel samas kohas, sama pilt silme ees laiumas: talumaja koos kõige selle juurde kuuluvaga, piki õue maas lamav suur murdunud puu ja mitte hingegi kusagil liikumas. Vahe oli ainult selles, et üleval  voorel puhus õrn tuul ja kiigutas igasuguseid heintaimi, mis siin kasvasid  ja mille kõrred mu sääri silitasid. Millegipärast vaatasin oma käsi — neilt tilkus fairysegust sooja vett rohu peale, jalasolevatest villastest sokkidest mööda. Äkki kostus uuesti kõrvus sama jõuline käskiv mehehääl:

„Mine vaata, mis puu see on!”

Kuulekalt kulgesin villaste sokkide väel, heinakõrred puhuti taldu torkimas, voorelt alla puu juurde, kusmaani ta oksad ulatusid. Seisin puu ees ja teadsin kindlalt, et see murdunud hiiglane on pappel.

Viuh! olin ilma igasuguse hoiatamiseta oma köögis tagasi, käed ikka valamus soojas vees. Tundsin säärel mingit kudinat ja  vaatasin alla -  lepatriinu! Mul hakkas kõhe -  isver, kas tuli „sealtpoolt” kaasa? Jaanuar ju…

Ei unenäole ega ka hiljem juhtunule ei saanud esialgu selgust ka esoteeriahuvilise sõbra abiga. Kuni paari päeva pärast sain teate naaberlinnas elanud hea sõbra surmast — oli ise endalt elu võtnud. Sellest kuulnud, tuli müstikahuviline sõber minu poole, kaasas raamat „Druiidide puuhoroskoop”.

Otsisin üles peatüki „Pappel”. Kirjeldatava isiku sünniaeg: kas 4. veebruar — 8. veebruar või 5.august — 13. august. Selge sott, et mu surnud sõber, sündinud 8. augustil, oli pappel. Lasin silmad isikukirjeldusest üle ja leidsin väljendi „kalduvus nõrganärvilisusele”. Siiamaani vaevab vahel mõte: miks mulle anti ette teada tema surmast ja kui ma oleksin puuhoroskoopi teadnud, kas mul oleks õnnestunud sõbra lahkumist ära hoida?