Kirjutan loo, milles peategelane minu isa. Sellest on nüüd juba aastaid möödas, kuid unustada seda ei suuda tänaseni ja kuna tegemist on üsnagi ulmelise looga, siis mingit “tarka” seletust sellele ka ei oska anda. 1993.aasta juunis lahkus minu isa parematele jahimaadele, olles eelnevalt kodus põdenud vägagi agressiivset gangreeni, mis kippus tema vasakut jalga mööda üha kõrgemale ja kõrgemale. Taadi viimased päevad möödusid koomaseisundis ja siis ühel hommikul vara teatas ema, et meil enam isa pole… Kuna midagi taolist oli oodata, siis väga traagiliselt see sõnum meid ei puudutanud. Lihtsalt nüüd tuli valmistuda peiedeks. Saatsime selle kurva teate ka minu õele, kes sõitis kohale lausa teisest riigist, kuna tema oma perega elas tol ajal mitte Eestis.

Oli kena suveilm ja me istusime kõik koos köögis ümber laua ja tegime edasisteks käikudeks omi plaane. Ema ja õemees istusid ühel pool lauda, mina oma “küljeluuga” nende vstas teisel pool lauda. Minu istumise koha pealt paistis aknast väga hästi aia värav, mis käis kinni päris tugeva vedru mõjul ja kui värav oli valla lükatud ja siis lahti lastud, käis kõva plaks hetkel, mil värav vastu aiaposti kinni plaksatas. Ilma jõudu tarvitamata see värav ei avanenud. Sel hetkel oli taat kuuris ,kenasti riietatud ja sarka panduna. Oli ju juunikuu ja matustega suurt viivitada ei tohtinud.

Ja siis see õudusttekitav hetk saabuski. Arutasime parasjagu, et kuidas lähisugulastele kõikidele sellest teada anda, kui äkki… nägin, et õuevärav läheb lahti??? Päris pärani ja siis plaksatas täie hooga kinni. See plaks oli kuuldav ka kõikidele teistele köögilaua taga istunutele. Õde küsis veel, et kes sealt nüüd tuleb? Mina vastata ei suutnud, sest minust ei tulnud sellel hetkel ainsatki piiksu. Ema vaatas samuti minu poole ja küsis, et kas mina hakkan nüüd ka surema, sest olen näost lubivalge.
Siis kuulsime KÕIK, kuidas KEEGI tuli kolme tuhviga puutrepist üles ja katsus välisukse linki… Uks seestpoolt suletud ei olnud, ometi keegi ust ei avanud ja sisse ei tulnud.Paar sekundit hiljem seesama KEEGI astus kuuldavalt trepist alla ja nüüd juba vaatasid kõik köögiaknast õue, et näha, kes see salapärane VÕÕRAS on, kes küll katsub ukse linki, kuid sisse ei julge tulla? Õues aga valitses tühjus… Siis aga… hakkas õuevärav taas avanema ja seda lõpuni välja. Seejärel plaksatas värav kinni ja nüüd juba oli meid köögis neli inimest, kes kõik oleksid nagu surema tahtnud hakata, sest kaamed olime me näost tõepoolest kõik. Võttis mitu head minutit aega, mil keegi taas kõnelda sai, kuid mitte keegi ei tahtnud sellest nähtud-kuuldud sündmusest enam rääkida ja nii see jäigi.

Peied said peetud ja taat kenasti väljateenitud puhkekohta sängitatud. Kuid alles nüüd,pärast mitmeid-mitmeid aastaid oleme me õega selle sündmuse uuesti arutlusele võtnud. Paraku on tänaseks ka memm, ehk ema taadi juurde kolinud ja seega oleme järgi jäänud kolmekesi, kes nägid-kuulsid nii värava plaksatusi, kui ukse välislingi katsumist ja lõgistamist.

Kuid kõik see lugu pole siiani saanud ainsatki tõest vastust. Naljatamisi oleme ikka nentinud, et küllap taat käis ja vaatas oma silmaga üle, et kas ikka kõik on niivõrd korras, et ta võib rahumeeli lõplikult ära minna. Ilmselt nägi ta, et kõik on vägagi korras, sestap sisse ta ei tulnud. Ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui see KEEGI oleks tõepoolest ka nii esikusse, kui ka kööki tulnud??? Ilmselt oleks peetud sellisel juhul vähemalt kahed peied, kui mitte rohkemaid.