Ajast, mil järgnevalt kirjeldatav aset leidis, on möödas 35 aastat, ometi on kõik hirmutava selgusega meeles, nagu oleks see just äsja toimunud. Loo paine ei ole mind lahti lasknud tänaseni, iga kord sellele mõeldes hakkab mu süda kloppima, ei ole rahustavat seletust, mis oleks lasknud lugu unustada, suutnud anda ka need mõned inimesed, kellele olen asjast rääkinud.

1978 suvel lõppes ootamatult, ilma mingite selgitusteta, mind üleni endasse haaranud esmakordselt täiskasvanulikult sügavalt küps suhe, pärast seda jooksime aeg-ajalt juhuslikult kokku, üliõpilased nagu me olime, kuid ei rääkinud, ikka ja jälle sattus ta meelelahutuskohta, kus bändiga esinesin, sageli oli ta siis alkoholi tarvitanud, vaatas mind vaid veidra pilguga. Viimaks, kord kusagil 1979 jaanuaris teatas ta, et tahab minuga rääkida. Kehitasin õlgu ja vastasin: „Mis on meil veel rääkida?” Ja läksin minema. Kuni 1979 maini kasvas mus üha enam seletamatu raskustunne. Ja siis sel ühel ilusal maikuu õhul, kui läksin jälle esinema, nägin teda rõdul seismas ja mulle lehvitamas (elasime kõrvuti majades), keerasin vaid pead ja hõikasin: „Vaata et sa sealt alla ei kuku, päris ilus oleks näha, kuidas sealt alla lendad.” Ise läksin edasi. Õhtu möödus väga mornis ja raskes meeleolus, õhtu lõppedes ei tahtnud koju minna, läksin veel lähedal elavale tuttavale külla, millest rääkisime, kaua seal täpselt olin, ei mäletanud ka järgmistel päevadel ega mäleta senini. Olin rahutu, tundsin vaid vastupandamatut soovi kuhugi minna ning lõpuks läksingi, algselt suunaga kodu poole, kuid siis mingil imeliku sunni ajel peatusin, läksin kiirelt Emajõe kaldale, mis paralleelselt tänavaga kulges, siis seisatasin ja vaatasin ringi.

Oli selline tunne, nagu kõik toimuks aegluubis. Tänaval, kust olin tulnud, nägin mingi hetk üht üsna kiire, kuid lonkava kõnnakuga siilisoenguga mehe kuju. Keerasin pilgu tagasi Emajõe poole, läksin veel natuke maad, vastassuunas mu kodule, jäin järsku seisma, oli väga vaikne, juba üsna valge, keerasin end väga aeglaselt jõe poole näoga, äkki märkasin, et oli hakanud sadama imepeenikest vihma, mis Emajõe pinnale selgelt tibas, samaaegselt hakkasid mu pisarad voolama ning tundsin, kuidas mu õlgadele vajus nagu ränkraske koorem, allaandmistunne, nutsin ja mõtlesin, võibolla ongi nii tõesti parem, seisin veel natuke ja keerasin siis ringi, minnes nüüd juba kodu poole. Koju jõudsin kusagil poole viie ja viie vahel hommikul. Kuidas ma täpselt magama sain, ei teagi. 

Järgmisel hommikul  ärgates oli raskustunne sama ränk nagu öösel, lisaks mingi veider tuimus. Ülikooli diplomitöö tõttu oli mul vaja ülikooli peahoonesse minna, mida ka tegin, kohe peahoone sissekäigu lähedal peatas mind kursusejuhendaja ja ütles, et minuga tahab rääkida uurija, seoses minu sõbraga, purskasin nutma. Kursusejuhendaja lause nagu oleks vaid kinnitanud teadmist, mis mus juba olemas oli, et on juhtunud midagi tagasipöördumatult õudset.

Nagu peatselt selgus, oli mu armas inimene sel ööl tapetud, leitud aga mõned sajad meetrid eemal sellest kohast, kus ma Emajõe kaldal seisma tardusin ning tema surmaaeg langes kokku ajaga, mil samas kandis liikusin.

Sama aasta juunis ärkasin ühel ööl röögatusega ja kogu jõudu kokku võttes end istuli rebides, et vabaneda mulle pealevajuvast ja lämmatavast kujust, kel puudus nägu, kuid kelle kontuurid olid mu sõbra omad. Vabisesin pärast seda veel tükk aega ega julgenud kaua selili magada.

Minu teada ei ole seda jõhkrat kuritegu tänaseni lahendatud, nagu on alles ka mus endas sügaval see õudne ja raske tunne, mis tollal kolmveerand aasta jooksul mind üha kasvades täitis ja mai varahommikul oma kulminatsiooni saavutas, mis mind Emajõe kaldale juhtis ning millele mõtlemine mind endiselt nutma ajab.