Eneli kirjutab: Elasin aastaid oma vanematega vanavanemate majas. Elamiseks oli kõlblik vaid esimene korrus, teine korrus oli täiesti välja ehitamata.

Pärast vanaisa lahkumist (vanaema oli lahkunud palju aastaid enne) värvisime seinad ja tegime elamise kodusemaks. Meie maja on saanud nime pärnapuu järgi, mis istutati meie hoovi rohkem kui 300 aastat tagasi. Maalisime selle imelise puu kodu seinale, millest sai nagu sugupuu. Lisasime järjest pilte perest.

Üksvahe hakkasin kuulma, kuidas keegi teisel korrusel käib. Mõtlesin, et võib olla külakassid. Käisin kontrollimas redeliga, mitte kui midagi. Rääkisin ka oma vanematele, nemad muigasid selle peale.

Mingil hetkel läks isa komandeeringusse ning jäime emaga nädalavahetuseks koju. Hommikul näitas Pealtnägija kordust kui kuulsime käimist teisel korrusel. Veensin ema end endaga teisele korrusele ronima, seal ei olnud mitte kedagi, isegi mitte linde. Tagasi esimesele korrusele jõudes jälle keegi kõndis teisel korrusel.

Vaatasime seinal olevat pärnapuud ning avastasime, et sealt puudub vanaisa pilt. Otsisime albumist vanaisa pildi ning lisasime seinale. Peale seda pole teisel korrusel keegi kõndimas käinud.