Müstiline lugu: unenägu, mis jaanipäeval kõige kurvemal moel tõeks sai...
Oli üks argipäeva õhtutest juunis 2011, mil ma tööväsimust kodus madratsil välja puhkasin. Madratsil jah. (Mul oli männipuust voodi lahti võetuna seisnud juba märtsikuust saadik kamorkas ja põrandal magades tundsin end üsanagi mugavalt, olin sellega harjunud). Aga nüüd selle tähendusliku unenäo juurde.
Võpatasin ennast istesse. Sõna otseses mõttes.
Olin korraga ärganud äsjanähtust, kuid ma ei saanud silmi avada. Neisse olid kokku voolanud valupisarad. Kogu mu silmnägu oli üks põhjatu järv. Nutsin — ja see kohutas mind. Ma nägin Andre’ed.
Ma ei mäleta, et oleksin üldse 12 aasta jooksul, meie ühise lapse sünnist, unes näinud tema isa, Andre’ed. Koos me temaga ei elanud. Ta jättis mu maha veel ammu aega enne seda, mil ma lapseootel olin.
Andre’ lamas selili. Liigutada ennast ei saanud või ei suutnud. Tema silmad olid hüvastijätuasendis ja ma kuulsin teda mulle lausumas : „Ära kurvasta ja ära muretse mu pärast. Ma lahkun. Annan su vabaks — ma annan sind lõplikult vabaks. Ja sina mine — leia endale suur armastus”.
Andre’ ja minu vahel oli mingi seletamatu kangas — see paistis läbi, sest ma nägin teda selle all lamamas. Kuid ma ei näinud aset, mis oleks teda hoidnud.
Kui ta need sõnad oli lausunud, tundsin hinges tohutut valu — ma ei tahtnud neid sõnu kuulda. Mul oli häirivalt kahju…. See tunne tungis mu sisemusse. Ja nii ma selle valutundega ärkasin.
Kui olin oma järvepisarad teki sisse kuivatanud, olnuks mu käes justkui kuivatuspaber ja mu hing täitus eriti vastiku tundega. See oli midagi košmaaritaolist ja ma vist isegi ütlesin tühjale toale oma häält kasutades või seda lihtsalt kuuldes oma kujutlustes — „see on ebareaalne ja mõttetult halb unenägu ja ma ei taha selle peale mõelda”.
Kuidas mu õhtu kulges, ma suurt ei mäleta. Aga arvan, et läksin tekkinud masendusest välja rattaga sõitma. Sest ma ei tahtnud, et mu mälupilt nähtust esile kerkiks.
Oma unenäo seiga ning sellele järgneva „selgituse” vahele olen ma kaustikusse kirjutanud meloodi pealkirjaga „Aguatic Dance“ — Wangelise esituses.
Ma kuulan seda praegugi, mil seda unenägu kirjutan (04.11.2014). Ja mu ihukarvad on kananahale taas tõusnud, nagu see kõik olnuks alles eilne päev…
Edasi pajatab kaustikusse sissekanne järgmist :
Sama nädala reedel lõpetas mu noorem tütar ülikooli ja meil oli suur perepidu (see ei ole mu noorima lapse isaga kuidagi seotud, nagu öeldud, meie ei elanud temaga koos). Saabunud laupäeval, 18-ndal juunil, läks mu poeg viimast korda oma isa ja tema perega väljasõidule. Mindi vanavanemate koju, jaanieelses meeleolus.
Samaks õhtuks oli aga igaüks oma kodus jälle tagasi. Minu poeg oli meie (tema ja minu) kodus, me ela(si)me kahekesi tänaseni.
Pühapäeval sõitis mu poeg vanema õega (minu esimese tütrega) ära. Soovis koolivaheaega nautida kodukohast kaugemal.
ISA. Isa olevat talle just sõidu ajal helistanud ja küsinud, kuidas poisil läheb ja kõne lõppedes öelnud — OLE SIIS TUBLI POISS!
Et see kõne isalt pojale oli viimane, ei teadnud siis veel keegi. Minagi sain sellest kuulda PALJU-PALJU HILJEM…
Jaanipäev, 23.juuni 2011.
Midagi targemat mul teha ei olnud, lõin kampa oma koera-ema sõbrannaga (sõbranna, kel oli koer, mitte minul). Veeresime ratastega jaanitulele. Mis seal ikka, üks õhtu pisut TEISTMOODI.
Kodus tagasi olin pisut enne ühte — seega, juba 24.juuni ööl.
Olin kodus üksinda. Mäletan tühjuse tunnet, mis mind valdas. Arvatavasti tegin ma sel ööl veel ka arvutisse käigu. Aga kui magamise mõte pärale jõudis, tundsin ebamugavust ning nimetut rahutust.
Arvasin, et see tuleb üksildusest. Laps ära ja rohkem pereliikmeid, kellega koos olla ning elada, ei olnud.
Taaskord vähkresin oma madratsil. Visklesin küljelt küljele, ei leidnud sobivat asendit ja miski segas koguaeg. Mõtlesin, et see on juunikuu pikim öö, et sellepärast.
Ma sain järgmise päeva suurel pärastlõunal teada, et Andre’ed ei ole enam. Varahommikul kell 5 oli ta ennast maha lasknud… enda elukohas.
EI. SEE EI OLE VÕIMALIK. NO EI SAA OLLA.
Samas, kuulda vana naise häält, mis pole kunagi valetanud, pidin ma seda uskuma. See oli halb uudis. Halvim aastas 2011, mis mind nii lähedalt puudutas. Ja minu laps? Minu poeg? Tal ei olnud enam isa, kes möödunud 12 aastat oli kogu aeg läheduses olemas. Kellest on pildiraamis foto meie ühise pojaga 1.klassi astumise päeval. Ja veel minu tehtud. Võimatu… Pisaratejärv oli põhjatu. Nii põhjatu, et sinna võinuks uppuda. Kuid — ma oskan ujuda.
