Müstiline lugu: vanaema käis meid tänamas, et tema viimane soov täidetud sai

Nägin unenägu, et meie emapoolse suguvösa naispere istus koos ühe vanatädi naabrinaise köögis, kes hiljuti oli ise surnud. Ka lapsed ja lapselapsed olid seal, istuti igal pool, kus aga keegi koha leidis. Minu kallis vanaema istus pliidi ahjuukse ees väikesel pingil, nii nagu ta ikka alati oma pliidi ees pingikesel istunud oli.

Ajasime mönusalt juttu, kui äkitse töusis vanaema üles ja teatas,et tema hakkab nüüd minema. Küsis veel minu ema käest ka, et kas sina ka tuled minuga? Ema aga vastas: “Ei, ma veel ei tule, mul veel nii palju tegemist”. Ja vanaema läkski… läks mööda metsaveert kaugustesse ja mina vaatasin ning mötlesin, et kuhu vanaema niimoodi läheb — pikad juuksed poolde selga? Tavaliselt on tal juuksed ikka ölgadeni olnud ja olen ise tal alati neid löiganud…

Ärkasin seepeale üles, meenus unenägu ja vaatasin kella — kell oli pool viis hommikul. Seejärel uinusin jälle.  Hommikul ärgates heliseski pea kohe telefon ja mulle teatati mu kalli vanaema surmast — oli surnud öösel kell pool viis!!!

Nädala pärast olid matused, kuid matusele eelneval päeval käisime tädiga koos veel kiriku kabelis vanaema vaatamas. Sinna minnes rääkisin tädile oma unenäost ja siis tädi ütleski, et vanaema oli mind nii oodanud, et tal juuksed nii pikad ja et mina veel tal enne surma juuksed ära löikaksin. Aga keegi, mitte keegi ei teatanud mulle, et vanaema nii haige on… Selsamal hetkel tuli tädil möte, et löikame vanaemal juuksed kirstus ära, tal käärid kotis. Ja seda me ka tegime — tädi hoidis vanaema pead ölgadest ülal ja mina löikasin tal juuksed ölgadeni, sest seda ta oli ju tahtnud.

Peielauas leppisime kokku, et 40 päeva pärast saame köik jälle vanaema majas kokku, et koos minna ta kalmule. See mälestamispäev jöudiski kätte. Mina kaugelt tulijana söitsin eelmise päeva öhtuks kohale. Ma ei tahtnud aga ööd üksinda ses tühjas ja külmas majas veeta ja läksin edasi tädi poole. Magama heites meenutasime veel kaua vanaema. Olin patjade najal voodis peaaegu istuli, kui äkitse läks mu näo ees tuba valgeks — mu ees höljus suur valge vanaema kuju, valge pearäti alt paistis tema ümmargune naeratav nägu. Vanaema naeratas mulle oma suurt ja sooja naeratust, seejärel aga eemaldus höljudes tagurpidi ukse poole. Minul süda kiiresti ja tugevalt sees pekslemas. Tädi hüüdes käskisin tal kiiresti tule pölema panna ja rääkisin, mida just näinud olin. Tädi arvates käis vanaema mind tänamas, et ma tal siiski juuksed ära löikasin.

Sest saati ei karda ma enam toas üksinda olla, vahel aga  tunnen,et keegi on veel minuga koos toas ja siis mötlen ja ütlen endamisi — las aga olla pealegi…