Pime selgeltnägija Vanga: kas arvad, et kui ma pime olen, siis ma ei näe midagi?
Ühel 1939. aasta päikeselisel päeval kuulis Vanga õues lillede eest hoolitsedes ootamatult müristamist. Seejärel kõlas kellegi hääl otse tema kõrval: “Jõudsin lõpuks sinu juurde, Vangelia. Ära karda mind. Tulin sulle su missiooni meelde tuletama. Homme algab sõda. Paljud su kodukülast lähevad rindele ja sina hakkad kodustele teada andma, kes nende lähedastest on elus, kes enam mitte. Aga ära karda. Ma olen su kõrval ja aitan, kui vaja.”
1941. aasta jaanuaris kuulsid parasjagu kudumisega ametis olnud Vanga ja Ljubka õuest kabjaplaginat. Järgmisel hetkel läks toas valgeks ja õdede ees seisis vanaaegses kuldses rüüs sõjamees. Ta tuletas Vangale taas missiooni meelde ning keelas tal külast lahkuda.
Sama ratsanikuga kohtus Vanga ka veidi hiljem õega allikalt vett tuues, kuid siis Ljubka enam sõjameest ei näinud ega kuulnud.
Kui Saksa väed 6. aprillil 1941. aastal Jugoslaavia piiri ületasid, põgenesid naabrid metsa. Tagasi tulles leidis külarahvas Vanga süüdatud ikoonilambi ees seismast ja kõlava häälega rääkimast. Tema kõhnunud pimedate silmadega näost oleks otsekui valgust kiirgunud. Ta nimetas meeste nimesid, kes tulevad sõjast tagasi, ja teiste omi, kes ei tule. Ta kirjeldas eelolevaid sündmusi ja tundmatuid paiku ning nii mitu päeva järjest. Ja tõepoolest — kõik mehed, kelle tagasitulekut ta lubas, jõudsid koju. Terve aasta Vanga peaaegu ei maganudki. Aukartust tundvad inimesed oleksid soovinud pimeda naise ees põlvitada.
Sellest ajast usuti Vangasse juba mitte üksnes kui ravitsejasse, vaid ka kui selgeltnägijasse. Ta ise nimetas ennast “ukseks teise maailma”.
Vanga nägi lisaks isa ja võõraste surmale ette ka vend Vasili lahkumist, kes soovis minna rindele partisaniks. Vanga keelas teda, sest nägi, et vend hukkub 23-aastaselt, kuid noormees läks ikkagi, lubades ettevaatlik olla. Õe ettekuulutus läks paraku täide — Saksa sõdurid piinasid Vasili surnuks 8. oktoobril — päeval, mil ta sai 23-aastaseks.
8. aprillil 1942. aastal tuli Vanga juurde Bulgaaria tsaar Boris III ja küsis Vangalt häid sõnumeid. Paraku polnud selgeltnägijal talle midagi head öelda — naine hoiatas tsaari riigi hävimise eest ja käskis tal 28. augustil ettevaatlik olla. Boris III suri 28. augustil 1943. aastal.
Kord tuli Vangale külla 23-aastane Dimitr Gušterov, kes otsis oma venna mõrtsukat ning soovis talle kätte maksta. Naine lubas mõrtsuka nime alles siis öelda, kui noormees tõotab oodata Jumala karistust ega kiirusta ise tasuma.
Seepeale palus Dimitr hoopis 31-aastast selgeltnägijat endale naiseks. Vanga püüdis keelitada teda sellest mõttest loobuma, kuid Dimitr kinnitas, et ühtegi teist neiut pole talle enam kunagi vaja.
Laulatus toimus 10. mail 1942. aastal. Peigmehe naabrid piidlesid noorikut ja sosistasid omavahel, et oma vanusest noorem näeb ta välja küll ja sale on ka, aga ikkagi pime. Meheemagi polnud rahul. Ta oli lootnud oma ilusale pojale tervet ja tugevat naist, kuid poeg jäi enesele kindlaks.
Vanga kolis koos õega uude koju Petriči linna. Lisaks noorpaarile ja Ljubkale elasid pisikeses majas ämm, Dimitri hukkunud venna haige naine koos lastega ning teiste vendade kaks last. Vanga asus koos Ljubkaga kohe küürima ja koristama ning peagi imestasid naabrid, kuidas pime suutis mõne päevaga rohkem kui nägijad mitme aastaga.
Petriči elanikud hakkasid samuti oma muredega Vanga juures nõu küsimas käima. Dimitrile see ei meeldinud. Ta soovis, et naine tervendamise ja ennustamise lõpetaks, kuid Vanga ei saanud oma missioonist loobuda.
Paljud Petriči elanikud läksid partisanisalkadesse ja nende lähedased tulid Vangalt tuge otsima. Asen Šapkarov ütles minnes oma emale otsesõnu, et ärgu too asjata muretsegu, vaid käigu Vanga juures teateid küsimas. Sidemed vastupanuliikujatega ei jäänud varjule ka politsei eest. Uue korra esindajad Dimitr Sugurov ja Boris Lazarov ähvardasid selgeltnägijat iga päev ja nõudsid, et ta räägiks neile sama, mida partisanide lähedastele, kuid Vanga vaikis.
Peagi mobiliseeriti Dimitr. Mees lubas, et kui ta tuleb elusa ja tervena tagasi, siis ehitab oma perele imelise maja, kus Vanga unustab kõik teda kunagi tabanud õnnetused. Naisel oli aga Dimitrile kaasa anda vaid üks hoiatus: “Hoidu vee eest!”
Kõik arvasid, et see oli viide uppumisohule. Alles mehe koju saabudes selgus, et oht varitses Kreekasse mobiliseerituid hoopis soodest pärit joogivees. Dimitr haigestus malaariasse ja hepatiiti, millest Vanga suutis ta alles aasta möödudes terveks ravida.
1947. aastal alustaski Dimitr uue maja ehitamist. Paraku katkestas ta end raskusi tõstes nii rängalt, et ei ametlik meditsiin ega abikaasa ravimtaimed suutnud kõhuvalu enam leevendada. Sõbrad soovitasid raviks rakit ehk aniisiviina. Valud möödusid, kuid Dimitrist sai alkohoolik, kes sulgus koos pudeliga tuppa ega soovinud enam kedagi näha. Vanga keeldus mehe juurest lahkumast, kuigi naabrid seda soovitasid.
12 aastaga sai Dimitr maksatsirroosi. Kui arst tahtis naisele abikaasa peatsest surmast teada anda, peatas Vanga õde Ljubka teda sõnadega, et selgeltnägija teab seda juba isegi.
Kuue viimase kuu jooksul lahkus Vanga mehe haigevoodi juurest vaid abivajajatele nõu andmiseks. Kui Dimitr suri, vajus naine unne ja magas kuni matusteni. Ärgates ütles ta: “Saatsin oma abikaasa kohani, mis talle ette oli nähtud.”
Järgmisel päeval arvas Ljubka, et õde peaks abivajajatest puhkama, ja saatis nad ära, kuid Vanga protesteeris ja käskis kõik tagasi kutsuda: “Nad ju vajavad mind.”
Vanga kandis musta leserätikut surmani ja sellisena sööbis ta ka oma õele alatiseks mällu. Nägu kahvatu ja tardunud, ise otsekui terve olemusega sissepoole pöördunud, pingeliselt keskendunud ja eraldunud kõigest, mis teda ümbritses… Kuid inimesed aina tulid ja tulid. Neid sai üha rohkem ning juba tulid nad tervest maailmast… Oli õpetlasi ja harimatuid, skeptikuid ja usklikke, haigeid ja terveid, uudishimulikke ja hirmunuid — Vanga kohtus nende kõigiga. Neil aastail võttis ta vastu 120 inimest päevas, hiljem, 80-aastasena, 10–15 inimest päevas.
Kord proovisid psühhiaatriaprofessor Georgi Lozanovi laboratooriumi teadlased selgeltnägijat naabertoast läbi seina tehtud augu filmida. Vanga kannatas kolm päeva, siis kutsus operaatori välja ja küsis: “Kas arvad, et kui ma pime olen, siis ma ei näe midagi?” Film osutus tühjaks.
Raamatu kohta leiad rohkem infot Pegasuse lehelt! Uus katkend Naistekas juba lähipäevil!
