Sarnane tõmbab sarnast
Feng shui’s ja holistilises maailmakäsitluses öeldakse, et sarnane tõmbab sarnast. Seega suunates millelegi teadlikult oma tähelepanu, rohkendame me seda. Kas oleme esitanud endale küsimused: Mis on minu elu eesmärk? Mida ma tahan rohkendada? Inimese elu juhib ainult üks baassoov ja see on: olla õnnelik.
Mida õnn meile tähendab, sõltub ikkagi meie isiklikest valikutest. Pole vahet, kas tegemist on töö või hobiga, tähtis on see, et me tunneme ennast õnnelikuna. Kui me oleme sellest teadlikud, saame muuta selle oma püsiseisundiks.
Robert Kiyosaki oma raamatus „Rahavoo kvadrant“ kirjutab: „Õnn on see, kui sul on piisavalt aega tegeleda meelepärasega.“ Loomulikult peavad kõik inimese jaoks elutähtsad eeldused, nagu täis kõht ja katus pea kohal, täidetud olema. Kuid kõik see saab võimalikuks, kui me asume teele ja teeme oma oma valikuid ise.
Elu kui sõõr
Feng shui’s on sümbolid väga tähtsad, nagu näiteks yin/yang. Sümbol ise kujutab endast ringjoont, kus yin-energia kasvab üle yang-energiaks ja vastupidi ning see liikumine toimub lõpmatuseni. Ka meie elu kulgeb nagu mööda ringjoont, täpsemalt mööda spiraali. Oma eluteel kogeme vahelduvaid tõuse ja mõõnu ning jõuame alati tagasi samasse punkti, kuid nüüd juba kasvanuna, arenenuna, ka vanemana. Sõõr tähendab ka seda, et kõik, mida me välja saadame, saame me kunagi tagasi ja seda samuti kordades rohkemana. Feng shui õpetus ütleb, et kõik mida me maailma välja anname, saame kahe kuni kümnekordselt tagasi. Hea puhul on see mõte vastuvõetav, aga halba ju kordades rohkemana ei taha.
Sellest teadmisest juhindudes hakkab inimene alateadlikult oma tegevusi kaardistama ja analüüsima, et halva osakaalu vähendamisega oma elu kvaliteeti muuta. Unustada ei tasu ka seda, et tegevuste alla kuulub ka mõttetegevus, kui vaimse energiamaailma tugevaim väljendus. Missugused mõtted teie peas valitsevad? Kas olete oma mõtetele tähelepanu pööranud?
Yin/yang sümbolist joonistub välja energia sinusoidne liikumine, pidev yin-energia ja yang-energia vaheldumine, kus ükski seisund pole teisest parem ega halvem. Hinnanguid hetkedele annab inimene ise.
Sõõri motiiv ja erinevate energiate vaheldumine joonistub välja ka viie stiihia ringis. On aeg ette valmistada end pinna all (Vee stiihia), on aeg liikuda edasi, kasvada (Puu stiihia), on aeg liikuda kõrgeimal energiatasandil ja luua (Tule stiihia), on aeg püsida vaikselt ja stabiliseeruda (Maa stiihia) ja on aeg tõmbuda tagasi (Metalli stiihia). Nii kordub see taas ja taas.
Ärikonteksti panduna on karjääri ja õigete valikute tsooni sisuks ettevõtte lühi- ja pikaajalised strateegiad, tegevusplaanid. Firma tegevuses on planeerimine möödapääsmatu. Üldisem tegevusplaan sisaldab endas üldisemaid nõudeid ja tegevuste kirjeldusi. Lühema aja tegevusplaan, näiteks majandusaasta kohta käiv, sisaldab endas aga võimalikult täpset tegevuskava. Meie väikeses ettevõttes sisaldab lühiajaline strateegia väga täpset kirjeldust kooliaasta õppeplaani kohta. Kõik, mis sinna on kirja on pandud, ka toimub. Samuti peame me nii oma elus enda tegevusplaani samme seadma.
Kui me täna veel ei tea, mida teha tahame, tuleb meil ikkagi tegutsema hakata, otsus vastu võtta ja mingis suunas liikuma hakata, sest alles siis õpime me tundma iseennast, oma valdavaid emotsioone, võimeid ja juhtivaid energiaid. Kui tunne on hea, siis tee on õige. Kui tunne on halb, siis on sul võimalus oma eesmärki korrigeerida või otsustavalt muuta.
Meie firma Seeder Konsultatsioonid OÜ loodi 2003.aastal. Nagu nimi ütleb, oli eesmärgiks erinevate konsultatsioonide vahendamine eraisikutele. Feng shui nende hulka siis veel ei kuulunud, sest selleni jõudsime alles poolteist aastat hiljem, kui Eestis tekkis huvi selle teema vastu. Aastate jooksul on ettevõtte suunda mitmeid kordi korrigeeritud. Alustasime kui kontsultatsioonifirma ja tänaseks oleme jõudnud koolitus- ja tootmisettevõtte staatusesse.
Kui sa oled õigel teel, siis on sul roheline tuli nagu valgusfooris. Gümnaasiumi lõpetanud noormehe soov oli asuda õppima näitlemist, sest tal olid selles valdkonnas mitmed positiivsed kogemused ja ta arvas, et see ongi tema tee. Katsete sooritamise tulemusena langes ta konkursist välja juba üsna alguses. Valu, solvumine ja hirm vallandusid temas, sest ta on ju hea. Et kurvad mõtted võimust ei võtaks, hakkas ta õppima seda ja ka hobi korras tegelema sellega mis talle alati on meeldinud ― kirjutamisega. Nüüd aastaid hiljem tõdeb ta, et on tänulik näitejuhile, kes talle juba uksel punast tuld näitas, sest see ei olnud tema tee. Seevastu praegu leiavad tema tööd tunnustust ja pakuvad naudinguid nii tegijale endale kui ka lugejatele.
Veel on kaks poolt: arm ja hirm
Igal energial on kaks poolt. Vee energia kaks poolt on hirm ja arm. Domineerib see kumba energiat meie igapäevastest tegevustes, emotsioonides ja mõtetes rohkem on. Kas teil on hirme? Olete te nendega vastakuti seisnud? Kas te tunnistate oma hirme?
Hirm on see, mis segab meid võtma vastutust oma valikute ja otsuste suhtes enda peale.
Hirm võib mõnikord olla ka abimees. Kui me lapsepõlves sõpradega hinge kinnihoidmise võistlust tegime, siis võitis tavaliselt see, kes suutis kõige kauem oma hirmust üle olla. Mittehingamine on võrdne surmaga. Ellujäämisinstinkte juhtivad hirmud on inimesse sissekodeeritud selleks et teda säästa ja kaitsta, et me mõtlematult ei riskeeriks. Osa hirme on meile juba sünnihetkel kaasa antud, kuid suurema osa hirmudest omandame oma igapäevase elutegevuse, aga eelkõige oma negatiivsete kogemuste kaudu. Viimaseid on aga meis enamuses ja nad juhivad meie tegevusi väga edukalt. Seega on oluline õppetund meie eluteel oma hirmude tunnistamine.
Hirm, millel on antud nimi, on taltsutatud. Kui me tunnistame oma hirmu, siis kahaneb selle negatiivse energia mõju meie elus tuntavalt. Hirmuga saab tegeleda kahte moodi: esiteks astuda hirmule vastu ja minna sellest läbi. Teine viis on aga oma hirmu aktsepteerida, teadvustada ja lasta see endast lahti ning sellega enam rohkem mitte tegeleda.
Autojuhieksamid loa saamiseks tegin juba kakskümmend aastat tagasi. Alguses juhtisin autot ebakindlalt, kuid mõne aja möödudes harjusin sellega. Mingi periood, neli või viis aastat, ei olnud mul võimalik autot juhtida. Sel ajal olid mul muud prioriteedid ja kui tekkis taas võimalus autorooli taha istuda, tundsin et ei suuda. Hirm mattis hinge. Loomulikult, kui olukord seda nõudis, siis sai seda ka tehtud, kuid mis hinnaga. Siit tekkisid enesesüüdistamine, enesematerdamine, oma väärtuse kahanemine, kuni ühel päeval võtsin vastu otsuse: mina ei ole autojuht. Kui ma olin selle välja öelnud, tekkis mul ühtäkki väga palju võimalusi sõita autoga kui kaasreisija. Pärast väljaütlemist ei ole mul kunagi olnud vaja mõelda kuidas ma sihtpunkti jõuan, sest kliendid ja õpilased pakuvad ennast mulle ise autojuhiks.
Enne kui oma hirmudega tegelema hakata, tuleb meil need üles leida ja nendega tutvust teha. Koostage nimekiri asjadest, olukordadest, võib olla ka inimestest, keda või mida te kardate. Kirjeldamisel olge võimalikult täpne, sest see annab hirmule teada tema täielikust avalikustamisest. Teatage, et peitusemäng on läbi. Enamasti me käitume risti vastupidi. Me põgeneme, peidame end ära ja keeldume tunnistamast oma hirme, sest seda ei luba meie kasvatus, haridus või meid ümbritsev hirmu toetav, isegi suurendav keskkond.
Seega, kirjutage valmis nimekiri oma hirmudest. Just nimelt kirjutage kirjutusvahendiga paberile, mitte ärge trüki arvutisse. Arvuti pakub meile sellist turvalist kaitset ja tekitab mulje, et tegemist ei ole minu, vaid kellegi kolmanda isikuga ja tema hirmuga.
Kui nimekiri on valmis, siis valige neist suurim või kõige enam takistusi tekitav hirm ja minge selle hirmu sisse ehk kujutlege selle hirmuga seoses tekkida võivat kõige hullemat olukorda. Kui kujutluspildis on keeruline hirmu visualiseerida, siis korrake antud hirmuolukorda päriselt, kuid nüüd juba teadlikult. Kaasake protsessi abilisi või mis olukorda veelgi lihtsustaks, suunake oma tähelepanu mingile muule tegevusele, millega kaasneb küll teid häiriv hirm, kuid te läbite tegevuses seda peaaegu märkamata. See on suur võit.
Isiklikult kogesin sellist hirmu läbimist mõned aastad tagasi. Hiljem hirmu analüüsides, mõistsin, et seda põhjustas soov kontrollida olukorda, kuid kui loobusin „juhtimisest“, kadus ka hirm. Niikaua kui ma ennast mäletan ja tunnen, on mind alati painanud hirm kõrguse ees. Huvitaval kombel võimendub see eriti siis, kui ma saan mõõta kas korruste arvu või hoone kõrgust meetrites, täpsemalt, kui lisandub ratsionaalne mõtlemine. Toimus perekondlik üritus ehk seiklusraja läbimine. Pärast põhjalikku instruktaaži asusid mitu perekonda teele täis põnevust ja närveerimist. Õnneks alustasime päris madalalt. Olime pereemadega juba varakult teekonna kaardi üle vaadanud ja ette arvanud, millal me seiklusraja pooleli jätame. Kuid rajal olles muutus kõik. Tegevus oli kaasahaarav, nõudes endale kogu minu tähelepanu, tasakaalu ja kõik mu füüsilised oskused ja anded. Ma oli protsessis, liikudes ühelt kõrguselt järgmisele, kui äkki avastasin end seisvat kõrge männi tipus ja mu ees haigutas suur paarimeetrine tühjus, kust tuli üle hüpata. Esimest korda märkasin ma kõrgust ja loomulikult tekkis tavareaktsioon alla saada. Aga kuidas? Selgus, et see pole lihtne ülesanne, kuna pidin valima kahe ebameeldiva variandi vahel, kas hüpata edasi või alla. Jäin hetkeks seisma, hingasin sügavalt sisse ja välja. Mõlema variandi puhul ei olnud mul võimalik kontrollida olukorda, ma pidin usaldama oma võimekust ning seekord tundus mulle naabermänd turvaliselt lähemal olema kui maapind. Niisiis pärast hetkelist kõhklust hüppasin kogu oma jõudu kokku võttes ja arvatavasti silmad kinni naaberpuule, haarasin puu tüvest ja kallistasin seda päris tükk aega. Ära tegin. Ma läksin oma hirmust läbi, õppisin seda tundma, paljastasin ta. Ma olin ta seljatanud.
Teine kogemus toimus samuti aastate eest mägedes suusatades. Kuna talispordialad (v.a. uisutamine) mind eriti ei köida, siis sellegipoolest mõtlesin rahva poolt armastatud mäesuusatamise ära proovida. Lumised mäed, vapustav ilm, hea suusavarustus ning kogenud juhendaja ― kas saab veel paremaid eeldusi õnnestumiseks olla? Sel päeval tõusin ma väikesesse mäkke kolm korda ja iga kord tulin koos juhendajaga mäest alla. Ma ei kukkunud kordagi, ma ei saanud kordagi haiget, kuid hirm ei jäänud minust maha. Pärast kolmandat allalaskumist võtsin hetke mõttepausiks ja hirmutunnet analüüsides mõistsin, et ma ei usaldnud oma mäesuusataja juhivõimed ja häiritud oli minu kontrollivajadus. Kaalusin, kui eluliselt vajalik või kui väga ma seda muutust tahan. Tahtmise energia oli seekord madalam kui hirmuenergia. Minu hirm oli suurem kui eesmärk, soov mägedes suusatada. Võtsin suusad jalast, viisin need üürimajja ja laenutasin endale uisud ning andsin endale lubaduse, et mäesuusatajaks ma ei hakka.
Eelpool näidetest selgub, et hirmu tunnistamiseks ja hirmuga tegelemiseks võib olla kaks viisi, kas astuda talle vastu, temast läbi minna ja nii hirm seljatada või aktsepteerida oma hirm ning sellega enam mitte tegeleda, loobuda. Mõlemal juhul on tulemus. Esimesel juhul omandasin ma muutuse läbi uue oskuse, kuid teisel juhul loobusin ma sellest oskusest juba ette. Kuna see oskus ei olnud mulle eluliselt vajalik, siis jäin iseendaga tasakaalu.
Oma hirmudega tegeledes tuleb meeles pidada, et tee edule on sageli sillutatud läbikukkumistega. Kui me oleme valmis oma hirmule vastu minnes riskeerima, ei tähenda see seda, et oleme valmis läbi kukkuma.
Hirmutunde vastand on vaprus ja see on peidus igaühe sees. Mõnel vähem, mõnel rohkem, sügavamal. See sisemine vaprus tuleb meil iseendas üles leida. Vaprus see on iseendale tunnistamine, et olen see või teine või et kardan seda või teist. Meil on võimalus valida kas olla vaper või argpüks. Neid kahte eristab see, et vapper tegutseb ka kartes, argpüks aga laseb hirmudel enda üle valitseda. Vaprus on seotud enesekindlusega. Midagi uut katsetades muutume enesekindlamaks ja seeläbi ka vapramakas, mis omakorda paneb meid rohkem tegutsema, kindlamalt oma valikuid tegema ja see teekond viib meid kindlasti eesmärgini.
Riski, ületa ennast
Hakake juba täna väikestviisi riskima. Kui me ei julge riskida, siis ei saa me ka kasvada. Kui me ei saa kasvada, siis ei saa me parimaks. Kui me ei saa parimaks, siis ei suuda me olla õnnelikud. Kui me ei ole õnnelikud, siis …
Väljuge oma harjumuspärasest turvatsoonist. Valige oma nimekirjast välja üks hirm ja astuge esimene samm selle vastu, võtke vastu esimene otsus ja tehke see ära. Seiske silmitsi oma valikuga, ületage ennast, kui vaja riskige. Uuringute järgi on üks suuremaid hirme (esimese kolme hulgas) avalik esinemine. Alusta väikestest tegudest, pidage sõpradele kellega te ühise peolaua ümber istute, kõne kas siis sünnipäevalapse kohta või siis sõprusest. Valmistage teema kodus eelnevalt ette. Ebaõnnestunud lauakõned või avalikud esinemised on tihti komöödiafilmide üks naljakamaid stseene. Kui üks kord esinemine ebaõnnestus, proovige uuesti. Analüüsige, mis valesti läks ja mida muuta saate. Ärge jääge vaid kodus peegli ette harjutama, vaid kasutage reaalseid esinemisvõimalusi, sest ainult nii tekivad oskused, enesekindlus ja kaovad hirmud. Kui esinemine ebaõnnestub, siis ärge hurjutage ennast, sest see on juba möödas, vaid jätkake tegutsemist.
Minu esimene avalik esinemine toimus rohkem kui kümme aastat tagasi. Ega ma sellest palju ei mäleta, peale selle et mul oli kohutavalt paha, häbi ja et ma ebaõnnestusin. Hiljem harjutasin ma oma loenguid ja kõnesid laste ees. Nemad olid minu range žürii ja heatahtlikud õpetajad. Minu elus on küll olnud hetki, kus „lint lõigatakse läbi“ ja äkki sa enam ei tea kus sa oled, miks sa siin oled ning millest sa räägid. Kui sa sellist olukorda oled kogenud, siis ei tundu ükski esinemine enam hirmus. Olen esinenud tuhande ja ainult paari inimese ees. Vahet ei ole. Vaatamata oma kümneaastasele esinemiskogemusele, tunnen ma enne esinemist alati pitsitust kurgus, hirmutunne tõuseb üles kõrvadeni, kuid ma astun sellele julgelt vastu ja mõne minuti möödudes ei mäleta mu keha enam, mis on hirm.
Just hirm on see, mis ei lase meil oma valgusesse astuda. Hirmu tunda on normaalne, see on üks osa elus olemisest. Seni kuni võitlete oma piirangute vastu, ei kao ka hirm, mis on just selle piiranguga seotud. Tegutsege korraga ainult ühes hirmu valdkonnas või ainult ühe hirmuga. Kui teete edasi, mida olete alati teinud, siis saate seda, mida olete alati saanud. Täpsemalt kõik jääb nii nagu see on alati olnud, ja miski ei muutu. Kui soovite muutust, tuleb oma käitumist muuta. Olge valmis astuma tundmatusse. Liiga lihtne on langeda tagasi vanasse paljukordi proovitud mustrisse, harjumusse, sest oleme mugavad, laisad ja kardame läbi kukkuda. Meie võimuses on aga neid muuta läbi oma elutee valikute ja otsuste.
Muuda oma harjumusi
Harjumused muudavad meie elu kergemaks, kuid sellele vaatamata omavad nad piiravat mõju meie igapäevastele tegemistele. Harjumused muudavad meie elu rutiinseks, kuid samas ka stabiiseks. Kui me tahame oma päeva kirjeldada, siis mõnigi kord mahub selle kirjeldus ära poole lehekülje peale, sest oma tavalisi harjumuslikke tegevusi me peame juba osakeseks endast ja neid me kirja ei pane. Seetõttu, mida vanemaks me saame, seda kiiremini hakkavad aastad kulgema. Tuntud on ütlemised, et aastad lendavad nagu linnutiivul ja aastad kaovad hallis rodus. Me ei erista neid enam, sest me ei muuda midagi oma tegevustes, me ei riski.
Lapsepõlves kestis aga üks päev mõnikord terve igaviku. Kui palju sündmusi, erinevaid teemasid, palju uut õppimist ja kogemusi sinna mahtus. Päevad olid mitmekülgsed ja neis puudusid uinutavad harjumused. Laps ei jõua ära oodata oma järgmist sünnipäeva, sest aasta tundub liiga pikk. Loomulikult, sest vahepeal toimub palju põnevaid sündmusi, mis venitavad aasta energeetiliselt väga pikaks. Uurige ennast, kas teil on mingeid harjumuslikke tegevusi, mis ei toeta teie füüsilisi, emotsionaalseid ja vaimseid vajadusi. Mitu tundi päevas vaatate televiisorit või viibite arvuti taga, suheldes?
Harjutus: kuidas oma elu lihtsate vahenditega muuta
Küsige endalt: „Kas ma olen õnnelik?“ Kui vastus on „jah“, siis on kõik korras ja jätkake oma teekonda. Kui aga vastus on „ei“, siis esitage endale järgmine küsimus: „Kas ma olen sellega rahul?“ Kui vastus on „jah“, siis on kõik korras, sest see on teie elu ja jätkake oma harjumuspärast teekonda. Kui aga vastus on „ei“, siis tuleb ju midagi ette võtta? Paratamatult tekib küsimus mida?
Võtame aluseks taoistliku põhiteesi: sa oled kõikvõimas, kogu jõud, teadmine ja edu on sinu sees olemas. Seega oleme me kõik täiuslikud, kuid me lihtsalt ei tea seda. Meil on võimalus kasutada kahte teed ― esimene neist on muuta oma suhtumist endasse ja oma tegemistesse, olukordadesse ja teine on muuta oma harjumusi. Tulemuslikum on viimane. Kui oleme oma elus muutnud juba ühe harjumuse, võib me kohta öelda arenemisvõimeline, kohanev ja muutuv, edu loov inimene. Kuidas muuta harjumusi? Kõigepealt tehke nimekiri harjumustest, mis takistavad valikute tegemist või soovitud eesmärgi saavutamist. Seejärel alustage harjumuse muutmist vähe haaval, mitte korraga. Näiteks, et ma joon alates tänasest ainult ühe tassi kohvi päevas või et ma teen täna ainult kaks sigaretti päevas.
Inimesed tahavad muudatusi sisse viia koheselt ja väga suures ulatuses. Selline käitumine viib aga meie isikliku elu sinusoidi rütmist välja, ja nagu me oma kogemusest teame, järgneb väga suurele rõõmule ka suur kurbus (ütleb ka vanasõna, et pill tuleb pika ilu peale), väga kiirele kaalulangusele järgneb veel kiirem kaalutõus jne. Tasakaal ja stabiilsus on harjumuste muutmise edu võti. Uute harjumuste sisseviimist on soovitav alustada hommikuti, uue päeva alguses, sest siis pole jõudnud päeva kiire tempo meie plaane oluliselt muuta või segadusse ajada. Kui jätame uute harjumuste omandamise õhtusse, unustame selle juhuslikult või tuleb mingi muu palju olulisem tegevus vahele.
