Surma lähedus paneb endeid otsima

„Mind on alati huvitanud surmatemaatika filosoofilises plaanis. Või õigemini on mind huvitanud arusaamine inimesest ja maailmast üldse, surmateema kuulub lihtsalt sinna juurde,“ ütleb Argo Moor, kes kaitses 2003. aastal doktoritööd teemal „Dialoog surmaga — seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel“. Doktoritöö põhjal valmis ka sama pealkirjaga raamat, veel hiljuti oli seda saada näiteks Rahva Raamatu kauplustes ja Tartus Elmatari kirjastuses.

„Surma tähendus ja emotsionaalne mõju, mida see meile avaldab, sõltuvad kõige enam sellest, kas me tunneme ennast maailmas üksiku või isoleerituna. Või tunneme, et oleme maailmaga väga tihedalt seotud. Ennast üksikuna tundes on inimese keskseks vormiks, millena ta ennast tunnetab, tema keha. Kui mõtleme surmast keha seisukohalt, siis on see kahtlemata keha eksistentsi täielik lõpp. Kehakeskne enesetaju on aga ainult üks võimalikke viise. Kui me oleme näiteks seotud teiste inimestega, meil on suhted, siis me samastame ennast nende suhete objektidega. Meie ise kaome ära, aga samastusobjektid jäävad alles. Sellises mõttes ei ole surm enam eksistentsi lõpp,“ mõtestab Argo Moor surma.

Inimene, olgu ta nii haritud ja teadlik kui tahes, kipub vähemal või suuremal määral ikka endeid uskuma. „Uskumused puudutavad tegelikult kõiki eluvaldkondi. Tüüpiline on, et mida kriitilisem või ettemääramatum on olukord, seda rohkem otsib inimene endeid. Kui inimene tunneb ennast hästi ja turvaliselt, pole tal mingisuguseid endeid või tulevikunägemist vaja. Surm ja sellega seotud asjad on aga kahtlemata valdkond, mis võib inimese ellu suure määramatuse tuua,“ ütleb Argo Moor.

Kui pekk koerale kõlbas, ei olnud haige surmaohus

Kõige suurem erinevus tänapäeva ja mineviku vahel on Argo Moori sõnul see, et praegu vaadatakse kõige rohkem unenäoendeid: „See ei ole mood, nagu võiks arvata. Seda on tehtud ka varasematel aegadel. Kuigi igasugune esoteeriline kirjandus on unenäo poolt võib-olla rohkem mõjutanud. Vanasti rühmitusid ended väga selgelt eri kategooriatesse. Kõigepealt ootamatud ended, mis juhtusid ilmsi. Näiteks hakkas koer seletamatult ulguma või läks terve maja järsku kärbseid täis või murdus suur puu taluõues maha. Äraseletatult tähendavad need ootamatud ended valmidust suhelda ümbritseva keskkonnaga.

Teine rühm endeid oli seotud haige inimesega. Kui ta juba haige oli, taheti teada, kas ta jääb ellu või mitte. Näiteks võeti haiget vaatama minnes sool pihku ja vaadati, kas läheb märjaks või mitte. Ma olen isegi lugenud selliseid pärimusteateid, kus hõõruti haige inimese jalataldu pekiga ja hiljem anti see pekk koerale ning vaadati, kas sööb või mitte. Kui pekk kõlbas, oli haigel elulootust.

Kolmas rühm endeid oli seotud ajaga, kui juba oli surnu majas. Siis arvati, et inimeste side teispoolsusega on suurem, ja sai vaadata, kas perre või külla tuleb uus surm varsti või võtab see kaua aega. Näiteks sõideti kalmistule ja vaadati, millal tuleb esimene inimene vastu. Kui kodule lähedal, oli ka surm lähedal. Ja vastupidi. Veel tänapäevalgi antakse Lõuna-Eestis esimesele vastutulijale kingitus: naisele tort, mehele viin. Ilmselt on tegu endega koos käiva mõju pehmendamisega.

Neljas rühm oli unenäoended. Seal on tegu samade asjadega mis ilmsi juhtuvate ootamatute ennetega. Kommentaariks: vanasti peeti und samaväärseks reaalsuseks nagu ärkvelteadvust. Nii et suure puu murdumine nii ilmsi kui ka unes tähendas üht ja sama ehk surma. Kuna tänapäeval on loodusega suhtlemist vähemaks jäänud, on sellised ended vähenenud. Unenäoended on aga säilinud,“ tutvustab Argo Moor ennetemaailma.

Unenäoendeid, millesse usutakse, on Argo Moori sõnul hästi palju. Tema enda raamatus on neid terve nimekiri. Moor toob mõne näite: „Tüüpiline enne on, kui unes nähakse palju surnuid. Või kui surnud inimesed kutsuvad kaasa. Väga selge tähendusega on see, kui inimene sööb koos surnutega. Väga paljudes vanades teispoolsuse uskumustes on, et kui inimese hing läks surnute maailma, võis ta teatud tingimustel sealt tagasi tulla. Ent seda ainult juhul, kui ta ei olnud seal liiga kaua.

Eesti kontekstis on aga kindlasti üks kõige tugevamaid ja selgemaid surmaendeid unes suure puu murdumine või palgi kandmine.“

Pool eestlastest usub ümbersündi ja teispoolsust

Igapäevateadvuses tekitab surm meis hirmu ja ängistust. Argo Moor kinnitab aga, et kui unenäos nähakse surma sümboleid, siis tunneb inimene selle juures väga sageli selget ja puhast igatsust.

Enamik inimesi on kuulnud, et see või too asi unenäos on surmaga seotud. Ent kui paljud meist neisse ennetesse tõepoolest usuvad? Argo Moor võtab arvud appi: „Paadunud materialiste, kes arvavad, et surm on eksistentsi täielik lõpp, on eestlaste hulgas umbes viiendik. Kolmandikul polegi mingit kindlat arvamust. Pool eestlastest usub aga korraga nii reinkarnatsiooni ehk ümbersündi kui ka teispoolsuse uskumusi.“

Osa endeid võtab suur hulk inimesi tõenäoliselt naljana. Või vähemalt teevad nad sellise näo. Samas sülitavad nad üle õla, kui must kass läheb üle tee, ja katsuvad musta asja, kui näevad korstnapühkijat, et õnn õuele tuleks.

„Kui must kass läheb üle tee, tekib inimesel ohutunne. Üks võimalus on seda tunnet eirata, sisendada endale, et niisugused ended pole tõsi jne. Teine võimalus on teha vastutaig (vastunõidus) ja üle õla sülitada. Minu meelest on palju energiamahukam endale sisendada, et kass ei tähenda midagi kui korra üle õla sülitada,“ arvab Argo Moor.