Hirmu halvavas haardes
Kõht oli krambis. Nii kestis see kolm-neli kuud. Muretsesin ja muretsesin. Võtsin kaalust alla. Lugesin Dale Carnegie „Ärge muretsega, hakake elama“. Helistasin sõpradele ja sugulastele, mõtlesin läbi paljud asjad — tagavaravariandid, oma uskumused edust, õnnest, rikkusest ja vaesusest, kohtusin inimestega. Hakkasin enda ärevust välja lülitama — tegin igapäevaseid toiminguid täie kohalolekuga — siin ja praegu oli ju kõik ok.
Lõpuks hakkas mu hirm vähenema, rahunesin maha ja hakkasin võtma elu nii, nagu see on. Ma ei ütleks, et väliselt midagi muutus sissetulekute osas, aga olin vist oma hirmu ja ärevuse reservuaari tühjaks põletanud. Pere oli ju söönud ja peavari olemas. Paljudel minu esivanematel polnud nii rikkalikku söögilauda kunagi olnudki.
Tundus, et kaotada pole enam midagi, nüüdsest on suur osa minu teha. Olid valikud, valikud ja valikud. Sain aru, kui palju hirme olen enda sisse elu jooksul korjanud. Hakkasin tundma jõudu, mis tekib hirmudega vastamisi seistes. Hakkasin hindama enda kogemust, mida olin saanud hirme ületades, oma julgust teha teistmoodi valikuid, mis on head mulle ja minu lastele, hoolimata üldisest voolust.
Hirm — ürgne ellujäämismehhanism
Hirm on vajalik ellujäämise mehhanism, mida põhjustab väline oht. Et oskaksime vältida olukordi, kus võiksime elu kaotada. Tänapäeva maailmas kogeb inimene tõelist ellujäämishirmu harva. Seda enam tunneme kaasajal ärevust — kartust, mille puhul otsest välist ohtu pole. Inimese peamisi iseloomujooni on karta tundmatut ja seda, mida sa ei näe.
Probleemiks saavad hirm või ärevus siis, kui see halvab inimese teovõime ja tahte. Ka siis kui otsuseid ja valikuid tehakse alateadlikult hirmust, mitte oma sisimast tõest ja eluplaanist, on hirm tegelikult elu “üle võtnud”.
Heaks näiteks on lapse koolivalik. Inimene võib tahta panna oma last heasse kooli hirmust lapse hakkamasaamise ees tulevikus — et ei jääks lolliks, saaks ülikooli, kindlustaks hea töökoha ja kindla sissetuleku. Samas teisel juhul võib koolivalik olla põhjustatud ka läbimõeldud eluplaanist ja sellest, et väärtustatakse südames head haridust. On suur vahe, kas mõtlen hirmuga oma lapse tulevikust või olen kindel — minu laps saab alati hakkama.
Muutused ja ebamäärasus
Ebamäärane tulevik ja muutused tõstavad alateadvusest üles palju eksistentsiaalseid hirme. Nagu suure tormi ajal hakkab põhjas sete liikuma. Muutuste ja ebamäärasuse puhul on võimalus, et inimene saab välja kurnatud ja satub masendusse, kui ta on pidevas valvelolekus ja stressis, aga see aeg annab ka võimaluse oma hirmud ja ärevus läbi töötada ning leida üles oma jõud.
Sellisel ajajärgul peab inimene leidma pidepunkti iseendas ja ei saa enam loota välisele stabiilsusele. Vastamist vajavad paljud küsimused — mis on see püsiv väärtus, mida pean enda elu aluseks ja mis peab vastu muutustele. Kust leida jõudu valusaid kaotusi, pettumusi ja luhtumisi üle elada, et ei muutuks küüniliseks? Kuidas leida rõõmu, energiat ja lootust keset kaost? Kuidas jaksata ikka tegutseda? Mis on mu väärtus siis, kui mul endist omandust või ametiposti ei ole? Kui vastatakse neile küsimustele ja nende järgi püütakse elada, siis on üles leitud oma sisim tõde, mis peab vastu aja vintsutustele nagu ajupuu lainetes.
Kui inimene oma elu suurte küsimuste puhul lepib poolikute või valede vastustega, muutub ta neurootiliseks, sest temas uinuv alateadlik osa ei anna talle rahu, ükskõik kui palju ta ei püüaks seda suigutada töö, alkoholi, uute partnerite või värskete muljetega.
Muutused õpetavad kontrollist loobuma, usaldama, laskma elul voolata ja ennast kandma. Usaldus on kontrolli vastand. Kontrollist loobumine ei tähenda oma elu suunamise lõpetamist ja vastutuse ära andmist. See tähendab endast kõike mängu panemist ja ülejäänu elu hoolitsevasse sülla usaldamist. Usaldades peab vahel ka loobuma ja tagasilööke taluma. See teeb küpseks ja ehedaks.
Soome vaimulik psühholoog Kaija Junkkari ütleb, et alles siis, kui julged olla täiesti Jumalast sõltuv, oled saanud päriselt täiskasvanuks ja iseseisvaks.
Maine vara ja teiste arvamused
Enamus inimeste hirmudest ja ärevusest on seotud maise vara ja teiste arvamusega. Paljud neist on pärit lapseeast, kui teistele meele järele olemine oli meie jaoks ellujäämiseks vajalik. Tavaliselt „pärandab“ iga inimene ka oma esivanematelt hulga kartusi, mis põhinevad suguvõsas toimunud läbitöötamata tragöögiatel.
Täiskasvanuna väljenduvad need hirmud kartuses ilma jääda heast töökohast või soliidsest palgast, autost või ilusast elamisest, kaotada sõprade või sugulaste ees hea maine. Tihti ei taju me nende asjade puhul enda otsust.
Inimese motivatsioon ja tööga rahulolu on suuresti erinev olenevalt sellest, kas ta töötab hirmust või teadvustatud valikust oma vajadustega kooskõlas. Arusaamine valikutest aitab üles leida elu meeldivust — tõstab inimese kõrgemale paljast rahahankimisest ja kulutamisest. See teeb ta orjast elu peremeheks, hoolimata välistest oludest.
Enamuse inimeste kujutluses õnnehetkedest pole mitte asjad, vaid pigem lihtne olemine looduses või lähedastega. Kuidas saada selliseid hetki rohkem oma ellu? Kas minu praegused tegevused viivad mind lähemale neile? Kas endast fassaadi püsti hoidmine toob mu ellu igatsetud õnne?
Kuidas peletada hirme
See, mida me oma ärevusega või hirmuga teeme, sõltub meist. Ajast aega on inimesed intuitiivselt osanud ennast toetada — millegi kallal nokitsenud, teinud tööd või aiatööd, koristanud, sportinud, lugenud või lõbutsenud. Tegutsemine aitab. Ennast või teisi kahjustavad tegevused seevastu panevad veel rohkem kannatama.
Samas pole abi rabelemisest ilma mõtlemata. Olukorras, kus midagi teha enam ei anna, on parim viis hirmudega vastamisi seista ja need lihtsalt läbi elada.
Rasketes oludes saab inimene võimaluse õppida elama hetkes. Käesoleva hetk ongi kogu elu ja tark oleks seda tunnetada, kuulda, maitsta, katsuda, kehaliselt välja elada, kellegagi jagada.
Peale teadvustatud mina on meis kõigis väga suur teadvustamata osa, kus on peidus ka ääretud jõuvarud, mis mobiliseeritakse ainult viimases hädas. Inimene on võimeline kannatama välja väga palju, kui ta on veendunud enda tee õigsuses ja oma kannatuste tähenduses.
Enda elu nägemine kui üht osa laiemast tervikust mõtestab meie praegused valikud, aitab lõpetada enesekesksuse ja -haletsuse ning võtta vastutust. Inimene saab aru, et tal on valida — kas ohverdus ja kannatused või hirmude taga algav uus tee.
Küpseks saamiseks vajame nii kannatusi ja hirme kui ka rõõme ja võite enese üle. Kaija Junkkari sõnul märkab küpsem inimene, et ei annagi elu tingimata seda, mida oleks tahtnud, vaid pigem seda, mida inimesel terviklikuks saamiseks tarvis läheb.
Hirme on hea turvalises keskkonnas pinnale kerkida lasta, nii saab neid tundes ja välja rääkides neist vabaneda. Inimlik jagamine aitab saada teistelt toetust ja leida üles enesetoetuse. Vahel on seda hea teha rühmas.
