Hommikune Päikesekiir
Valitses vaikus, mida häirisid vaid veepiiskade langemise helid samblale ja puulehtedele ning üksikute öökullide kauged kurjakuulutavad hõiked.
Nõrk tuulehoog liigutas udu siia ja sinna, moodustades kummalisi kujundeid ning sulgedes raja uitaja ees ja selja taga.
Kui mees ei tundnuks rada, siis võinuks ta kergesti eksida — udu liikumine kaotas suunataju ruttu. Otsekui sooviks udu mehe metsasügavusse juhtida, kuhu ta igaveseks üksi uitama jääks.
Hommik vihmamärjas metsas ei mõjunud mehele masendavalt. Pigem süvendas see veelgi tema üksindustunnet ja eemalolekut muust maailmast. Ta kõndis sedasi päevast päeva, läbi sünge metsa, üle krõbiseva samblavaiba, lastes udul end emmata ja vihmapiiskadel niisutada.
Nõnda möödus aeg ning mehele muutus see üksildane vaikne metsaalune järjest meeldivamaks ja omasemaks. Ta nagu ei soovinudki enam muud — tundus, et just sedasi leiab mees oma üksildases hinges rahu.
Korraga vilksatas sünkjasmusta pilvemüüri vahelt metsa alla üksik
päikesekiir. Murdis läbi paksust pilvemassist, tungis läbi langeva vihma, udumüüri ja hämaruse — otse uitava mehe poole.
Hetk hiljem ümbritses meest ere valgus, särav ja terav. Ta kissitas silmi, sulgedes need nägu paitava kiire ees. Pehme ja soe oli see valgus nüüd, emmates mehe nägu, pead, keha. Mõnuga lasi ta päikesekiirel end hellitada.
Lõpuks avas mees taas silmad, uudistades päikesega üle külvatud metsa.
Päikesekiir oleks otsekui avanud ukse muinasjutumaailma.
Sünge hämarus oli kui nõiaväel kadunud. Selle asemel valitses kõikjal
rõõmus suvehommikune valgus. Päikesekiired sillerdasid vastu puuokstel ja põõsastel rippuvatelt veetilkadelt, särades eredalt kõigis võimalikes spektrivärvides. Alusmetsas voogav udumüür polnud enam hall, vaid voogas kollastes-punastes toonides. Öökullide huiked asendusid rõõmsa linnulaulu ja sädistamisega. Tuulehoog, mis varasemalt raputas okstelt vett kõndija krae vahele, kandis endaga nüüd lillede lõhna ja puulehtede mahedat aroomi.
Kadunud oli kõik see üksluine ja hall, mis mehele pikkade vihmaste päevade jooksul omaks oli saanud — asendunud rõõmsa ja värviküllase loodusega.
Ning mees tundis, kuidas ta hingeski muutus toimus. Üksindustunne, mis juba oli jõudnud mehe üle võitu saada, andis tasapisi teed rõõmsale
ootusärevusele. Minnalaskmismeeleolu asemel tekkis soov edasi minna, rebida end lahti rutiinist ja rutata vastu uutele elamustele.
Tema samm kiirenes, ta lasi päikesekiirel end juhtida edasi muinasjutumaa sügavustesse, värviküllase metsa alla, vastu rõõmule ja elule.
Ja sellel teekonnal juhtis ja hoidis teda seesama päikesekiir, peletades mehest kõik kurva ja kurja, asendades need rõõmu ja õnnega; soojendades ja hellitades meest igal sammul; kaitstes teda ohtude eest ning tuues mehe mõtteisse tagasi ammu ununenud soovid ja unelmad.
Aitäh Sulle kõige eest, mu kallis Päikesekiir!
Sinu Päikesepoiss
